Märdi Kelder

Mul on keldris igasugust värki…

  • Follow Märdi Kelder on WordPress.com
    • 101,583

Märt vaatas filmi: Soylent Green

Posted by Märt &emdash; 01/10/2013

Film: Soylent Green (1973)

Düstoopiad on mulle väga hingelähedased. Olgu see siis Michael Radfordi 1984 või George Milleri Mad Max. Isiklikult meeldivad mulle pigem post-apokalüptilised maailmad, kuid pärast seda kui vaatasin Terry Gilliami erakordset filmi Brazil, mõistsin, et värdjaliku süsteemi tekkimiseks ei ole vaja aatompommidega maakera üles künda. Siis sattus mulle ette film Soylent Green, mis tegeleb ülerahvastatuse ja toidupuudusega. “Noh, vaatame siis filmiklassikat!” hüüdsin ma rõõmuga ja vaatasin selle teose koos oma kalli kohvitassiga ära.

Tegevus toimub New Yorgis, aastal 2022. Inimesed on kõik oma eksistentsiga pea peale keeranud, mis tähendab et kasvuhoonegaaside tõttu on pidevalt palav (New York on reaalselt kõrbestunud). Igasugune toit on issanda õnnistus ja ainuüksi New Yorgis elab 40 miljonit inimest. See tähendab, et kõik kohad on täis kodutuid inimesi. Siinkohal pean ütlema, et on suudetud luua ideaalne ja usutav õhkkond. Inimestele jagatakse ratsioonidena toidu aseainet, milleks on soylent red, soylent yellow ja soylent green. Viimane neist on kõige uuem ning seeläbi kõige tahetum. Meie peategelane on politseinik, kellele kukub sülle ühe rikkuri surmajuhtum ning ta satub seeläbi väga paljastavale teekonnale.

Meie protagonist Dektetiiv Thorn annab oma sõbrale Sol’ile maasikamoosi, mis maksab 150 dollarit purk

Kui film lõppes, ohkasin sügavalt ja hakkasin mõtlema, et enam selliseid filme ei tehta. Meil on nüüd CGI (Arvutiga genereeritud eriefektid) ja kõik kujutised nii hüperreaalsed, et ajab lausa oksele. Siin filmis on verena kasutatud punast guaššvärvi. Ma saan sellest aru ja muigan, aga see ei sega mind, sest ma usun kõike mis filmis toimub. Eriefektid on sellised nagu tolle aja filmidelt oodata võib, lihtsaima näitena võib tuua stseeni, kus peategelane saab kuuli jalga. Me näeme tulistajat, kes laseb ja seejärel protagonisti valugrimassi (ja siis guaššvärviga värvitud pükse).

Detektiiv Thorn vaatamas skeptiliselt rahva lemmiktoitu. Vana hea soylent green.

See on hea film! Kui kaasa mõtelda, saad suurele saladusele enne pihta, kui see sulle näkku lüüakse, aga sa ei pahanda, sest sa oled kogu eelnevat filmi nautinud. Detektiiv Thorn on meeldiv ja usutav karakter ning tema sõber Sol on kuradi muhe. Tasub mainimist, et sel ajal kui Edward G. Robinson seda muhedat vanameest mängis, põdes ta vähki. Ta oli peaaegu kurt ning kümme päeva pärast võtete lõppu ta suri.

Minu soovitus on lihtne. Vaadake seda filmi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: