Märdi Kelder

Mul on keldris igasugust värki…

  • Follow Märdi Kelder on WordPress.com
    • 102,287

Kuidas me kasvatame põlvkonna ennast täis tõpraid

Posted by Märt &emdash; 04/02/2014

Enne kui ma alustan sellega, et ma peksan mähkmenuusutajatele reaalsusega piki vahtimist, siis pean oluliseks jagada teile, kuidas mina üles kasvasin. Ei mingit Ameerikalikku “Mu isa oli Türi lillelaadal hobune ja ema oli Kaika-Laine lehma lellepoeg”, vaid selline lihtne lugu: Ma ei käinud lasteaias, sest ema oli kodune ja sain oma maakodus esimesed 7 eluaastat vabalt mulda sisse süüa ja õnnelik olla. Mind on “kehaliselt” karistatud ühe korra. Olin oma toas põhimõtteliselt aatompommi lõhanud ja isa andis rihmaga mulle piki säärt. Kõik. Ei mingit “jalast kinni ja peksis vastu maad” lugu.

Nüüd siis asja kallale.

Põhimõtteliselt on meil selline seis, et Nõukogude kasvatus tegi meie vanematest(või vana-vanematest) sellised asjalikud masinad, millel on head ja vead. Hea on see, et mõni mees on kokk-kondiiter-keevitaja. Halb on see, et vanemad inimesed kipuvad arvama, et kui sa näitlejaks õpid, siis saab sinust näitleja ja kindlasti lähed teatrisse tööle. (See on lihtsalt näide. Ei ole vaja midagi välja lugeda) Ehk siis vanematel inimestel eksisteerib selline “Punktist A punkti B” mõtteviis.

Nüüd on nii, et vahepealne põlvkond on kasvatatud leebemas keskonnas. Minnakse punktist A punkti F, käides läbi B, C, D ja E. Ja nüüd on asi veidike hapu, sest nemad kasvatavad oma lapsi veel leebemalt ja võetakse ära õigus neid karistada. Nimelt võetakse vastu seadus mis teeb sellise nipernaadi:

“keelatud on igasugune lastevastane kehaline ja vaimne vägivald, sealhulgas alavääristamine, hirmutamine või ihuline karistamine.”

Ma ei ürita nüüd seda öelda, et kui laps su piimaklaasi meelega peotäie liiva viskab, peaksid sa talle klaasi pähe sodiks lööma ja ta keldrisse kinni panema ning teda seal kolm päeva alandamas käima. Ei. Ma tahan öelda seda, et see seadus on nii ekstreemne, et lapsed võivad varsti teha mida iganes nad soovivad.

Uus seadus ei kehti ainult neile, kes buduaari foorumis käivad ja küsivad, kas Cethyly-Chäthyly on ilus nimi. Ei. See tähendab ka õpetajaid. Nende pärast olen ma väga mures, sest juba praegu piisab sellest, et meesõpetaja müksab kogemata õpilast, õpilane ütleb, et tegu oli seksuaalse ahistamisega ja õpetaja karjäär on läbi. (Reaalne juhtum Eesti Vabariigis). Nüüd tähendab see seda, et kui õpetaja ütleb lause “Kes kontrolltöö ajal juttu räägib, saab kahe,” on tegu hirmutamisega, mis on seadusevastane. Ja kui keegi saabki halva hinde, on tegelikult võimalik seda tõlgendada kui alavääristamist. Läheb siis toreda nimega Kudily-Khädily kaebama, et õpetaja hirmutas ja seejärel alavääristas. Putsis. Otsi omale uut tööd, kõrgelt haritud pedagoog.

Kodus on asi õnneks suletud uste taga. Ma arvan, et kui laps tõesti aru ei saa, siis tutistamine on väga okei lahendus. Aga tuleb välja, et see on füüsiline vägivald, mis omakorda on

“nähtus, mis õpetab lapsele, et vägivald on heakskiidetud ja õige strateegia konfliktide lahendamiseks või selleks, et mõjutada teiste inimeste käitumist” 

Kas see peaks olema tulevikku vaatav visioon? Et kogu see tsiviilide surnuks tulistamine Afganistaanis on siiski taunitav ja ei ole lahendus?  Minu arust on siiski üks juhtivaid mõtteid maailmas just see, et kui nad seal liivasel maal ükteisele natuke peksa teevad, saadame RELVASTATUD väed sinna RAHU VALVAMA. Ehk siis võõrast maad terroriseerima. Ja kui sa endiselt, üritad mulle selgeks teha, et see on üllas ettevõtmine, siis mine lihtsalt munni. Ole loll edasi.

Kuidas siis last kasvatada tuleb? Ei tohi öelda sellist lauset: “Kui sa korralikult ei käitu, siis filmi vaadata ei tohi!” See on hirmutamine. “Kui sa korralikult käitud, siis võid filmi vaadata” See on siis korrektne viis, kuidas last kasvatada. Paraku, kui nüüd süveneda, siis annab see lapsele valikuvõimaluse. “Kui käitun, siis näen filmi…aga ma situn ikkagi meelega siia salatikaussi” Mida sa siis teha tohid? Me ei hirmuta, ei karista ei alanda… Sina kui lapsevanem ütled lihtsalt: “Oi, no nii küll teha ei tohiks. See pole viisakas!” Tore, mis?

Lõppkokkuvõttes juhtub see, et kasvab üles põlvkond lapsi, kes pole kunagi ühegi asja eest karistada saanud. Arvavad endast meeletult palju ning õiglust jääb igas olukorras üle, sest nad võivad teha mida nad tahavad. “No aga siin tulevad ju teised seadused mängu! Kui seadust rikuvad lähevad kinni!” ütleb alla keskmise mõtlemisvõimega netikommentaator. Sul on õigus, aga nad saavad siis esimese tähtsa õpetusena kriminaalkaristuse. See, et nende vanem neid lapsena varastamise eest tutistab, annab neile tingitud refleksi, et keelatud asju tehes võib midagi halba juhtuda.

Juba praegu koolitatakse Tartu Ülikooli magistriõppes välja katsetuskorras gruppi saamatuid õpetajaid, sest haridusteaduskond katsetab uut debiilset õppeprogrammi, kus õpetatakse võimalikult ümmargust tagasisidet andma ning kuidas laps ennast igas olukorras ülimugavalt tunneks. See, et mul oli hirm sitta hinnet saada MOTIVEERIS mind õppima. Aga ei. Mingil põhjusel läheme me selles suunas, et varsti ei tohi last rääkima õpetada, sest keel on viis inimest mõjutada.

Loodan südamest, et enne kui sadade õpetajate töökohad ohtu seatakse ja lapsevanemaid ahistama hakatakse, suudab keegi selle lollaka seaduse ära kaotada.

Annan võimaluse enda seisukohta kommentaarides avalikustada, mainides et siin blogis on “nagu küla koerale, nii koer külale” poliitika.

Kasutatud allikad:
http://www.ohtuleht.ee/560972/uus-seadus-keelab-laste-karistamise
http://www.coe.int/t/dg3/children/pdf/EstonianQuestionAnswers.pdf
Advertisements

108 kommentaari to “Kuidas me kasvatame põlvkonna ennast täis tõpraid”

  1. Kui selles jutus ei oleks lõiku, mis teeb kõrvalekalde Afgaani sõjale, siis muutuks see artikkel palju asjakohasemaks lugemiseks. Selline teemasse sobimatu maailmapoliitiline propagandistlik offtopicu lõik on nagu tilk tõrva meepotis, mis jätab autorist natuke skisofreenilise mulje ja sellega ühtlasi devalveerib kogu artikli väärtust. Kuid jutu sõnum on ju tegelikult väga õige!

    • Guido said

      minu arvates sobis ka see lõik hästi, aga ma oleks mõne sõna vahelt ära jätnud…
      >Et kogu see tsiviilide surnuks tulistamine Afganistaanis on siiski taunitav ja ei ole lahendus? Minu arust on siiski üks juhtivaid mõtteid maailmas just see, et kui nad seal liivasel maal ükteisele natuke peksa teevad, saadame RELVASTATUD väed sinna RAHU VALVAMA. Ehk siis võõrast maad terroriseerima. Ja kui sa endiselt, üritad mulle selgeks teha, et see on üllas ettevõtmine, siis…………………… Ole loll edasi.

      • max said

        Se et selline jabur , rumal tekst netti satub sellest ei juhtu midagi . Küll aga kui sadam hussein või teised hullud oma riigis inimesi tapavad või piinavad mil oli 2013 aasta juba kõrvalt ei vaata rahus keegi , et aga sellised hullud kõrvaldada ja tagada rahu peab saatma oma sõdurid et selline vägivald ei satuks ka kuskile mujale riigist välja ja nafta vargus siis toon näiteks sulle et leiad 50 euri maast sa ju paned selle tasku mitte ei vii politseisse sama ka ameeriklastega , inimesed on kõik oma kasu püüdlikud kes vähem kes rohkem. Ja arvan et vägivald kasvatab vägivalda se et ära tee seda teisele mida sa ei tahaks tehtavat endale !

    • Indrek Voksep said

      Kui sa teksti lugedes suudaksid ka KONteksti jälgida siis oleksid aru saanud, et see lõik ei olnud mitte kuidagi offtopic.

  2. jaan said

    Kus on need kõrgeltharitud pedagoogid? Kust oled sa võtnud idee, et see kuradi Nõukogude aegne kaamos on midagi mis on väärt meenutamast? Kus kurat sinu kasvatuses midagi valesti läks?

    • margus said

      sinu oma kasvatuses on midagi väga valesti!ei ole kunagi olnud nõukogude fänn,aga haritud inimesi oli siis ikka samuti väga palju.mul on tunne,et sinul puudub haritus!

    • Märt said

      “Kus on need kõrgeltharitud pedagoogid?” Kas see on nagu reaalne küsimus, või sa mängid lolli?

    • pets said

      Sain natukene seda “kõrgelt harimiseks mõeldud põldu” küntud, kui viskas kopa ette ja hakkasin karjääri tegema. See, mida pedagoogilises õppes arutatakse….no see on puhas naistevärk! Kui mõni mimm tundis ennast puudutatuna, siis on see hea märk, et feminismi seksistlik haare pole sind tabanud. Meesõpetajana tööõpetuse tunnis pean järgima mingied jaburaid ohutusreegleid sellal, kui poisid nugade ähvardusel alati kõige paremat hinnet või arvustust taga nõuavad! Sellised saadaks koheselt direktori juurde, annaks lahtise käega paar laksu vastu pead ja saadaks tulise kuse jahutamiseks puid lõhkuma! Aga võta üht, viska teist. Mehed peavad sotsialistlikus ühiskonnas endale rinnad ja vaginaalsed organid kasvatama…seetõttu on hea olla asotsiaal. Jäävad uute idee-laste tegemiseks riist ja munad alles!

    • Kats said

      Pedagooge on erinevaid ning paljudel neist on erialane haridus (isegi doktorikraad nt matemaatikas) ja nad on pühendunud oma elukutsele. Seega nõustun Märdiga, et uus seadus ohustab neid väärtuslikke pedagooge, kes meil on.

    • Lauri said

      Kulla Jaan.Ma pole ka mingi nõuka aja fänn,aga sel ajal olid asjad paigas.Õpetajaid kardeti,neid austati.Mitte selles mõttes,et kardeti füüsilist karistust,vaid vanematest inimestest peeti lugu.Tänasel päeval ei tohi õpetaja tõepoolest midagi öelda ega teha.Tean seda omastkäest,sest olen pärit õpetaja perest ja samas tean,mida tähendas see,kui olla koolis,kus sinu vanem on õpetaja.Aga ikkagi peetis (ja pidasin ka mina)sellest lugu,et meid kasvatab elukogenud ja targem inimene ja teda tuleb aktsepteerida ning sõna kuulata.

  3. suslik said

    No see Afganistaani kõrvalepõige tuli küll eriti putsis koha pealt ja veel eriti ignorantsete argumentiga ka veel. Johaidii, talupoeg, hari ennast ka natuke mis seal toimub ja on toimunud ja miks seal väed sees on, siis tule targutama. Aga muidu õige jutt.

    • asd said

      Väed on sees, et saaks usa maavarasi endale.

      • Eve said

        Sellest peaks lapski aru saama.

      • suslik said

        Palun hari ka mind, et täpselt mis maavarasi USA siin nii hirmsasti kaevab. Naftat?

      • Ago said

        Afganistan on rikas maavarade poolest. Seal leidub ulatuslikke loodusliku klaasi leiukohti, maagaasi, naftat, kivisütt, vaske, kromiitliiva, steatiiti, väävlit, pliid, tsinki, rauamaaki ning väärtuslikke ja vähem väärtuslikke vääriskive.

      • Raido said

        USA ei saanud nendest maavaradest hallihiirt ka mitte. Suurem osa kaevandavad nad ise või on kaevandamisõigused müünud Hiinale. Kõige rohkem profiiti viimane sealt just lõikabki, kohalikele jääb vähem.

    • suslik said

      Ka mina oskan vikipeediat tsiteerida, aga rääkige kes kus ja mida siin kaevab.

    • onumarx said

      Kurat , kas te aru ei saa et kõik sõjad on puhas kommerts ja keegi teenib miljardeid ? Aga jätke see afgaani teema välja , siis on ju jutt väga õige

  4. Kaits said

    Igati kohane jutt, endal täpselt sama teema vanemad õpetanud piisavalt hästi mida tohib ja mida ei tohi (pole peksugi saanud ) samas kui vaadata juba õdede lapsi siis nemad on veel enamvähem kui praegust seisu võtta, aga mida aeg edasi seda hullemaks olukord muutub, eks kõik näevad seda, kes vähegi mõelda taluvad. Afganistaani teema oli tõesti lambist, aga olen ka selle jutuga nõus, need komentaarid selle kohta panevad mõtlema, kas inimesed oma ninaesisest kaugemale ei näe, ja loevad uudiseid ainult elu24 jast.. Sinna mindi täiesti lampi, ei ole need rätipead kuskilt koopast oma inimesed lennukeid kaaperdama saatnud ja kuskile sisse lennanud mitte kuskile ja Taliban kui selline on USA enda sünnitis.

  5. koomatomm said

    Autor kirjutab akuutsest hädast, mis paljudel lapsevanematel täna mõlemas meelekohas vasardab. Nagu mulgi. Paljud kardetavasti loodavad, et omi lapsi distsiplineerides suudavad seaduse mõttes alandamist ja ihulist karistamist niimoodi doseerida, et kuniks lapsed oskavad äravõetud taskuraha pärast ise ja omal käel uurija/prokuröri juurde kaebama minna, on naabrimehe autokülje ärakriipimise eest üle kannikate antud laks juba karistusõiguslikus mõttes aegunud.

    Ja ehkki ka ma ei mõista muidu ühtlases jutus sekka visanud ekskurssi Afganistaani teemale, ei mõista ma enamgi veel Susliku pasaplahvatust. Ookei, tõenäoliselt on Suslikul coy või kaks teenistuslehel (mille eest minu lugupidamine), aga ma ei jõua ära oodata selgitust, miks seal väed sees on? Miks seal meie väed on/olid, ei pea seletama. Tunnistan ausalt, et ka minu arust on meil vaja, et Ämaris teinekord mõni Meerika lennuk maanduks ja päälinna reidil varustuslaev käiks ja need muud jutud, aga miks seal need Meerika väed on? Ei jõua kohe ära oodata seda valgustavat selgitust.

  6. Algis said

    Hmm, ma ei tea, mitu last Sul Märt tulevikus olema saab aga mul on kolm poega vanuses 9,7 ja 3 eluaastat, seetõttu julgen ka siinkohal oma arvamust avaldada. Olen minagi näinud ja siiralt suu lahti vaadanud, kuidas lapsed ja noored käituvad täiesti lugupidamatult, ropendavad, saadavad oma vanemaid, sõpru ja õpetajaid igalepoole ja täiskasvanud ei oska ja ei suuda midagi ette võtta. Eks iga perekond ja iga laps ole erinevad aga ühes asjas olen tänaseks veendunud, et lapse peksmine või muul viisil vägivalla kasutamine, ei muuda teda küll kuidagi paremaks inimeseks. Pigem olen seda näinud, et kel ikka väga kõvad traumad koduse füüsilise karistamise tagajärjel, sellest saab ise sageli hilisemas elus kas vägivaldne või täiesti julguse kaotanud inimene. Laps ei vaja mitte füüsilist ja vaimset karistamist, vaid reegleid, väärtusi, piire ja armastust. Kui üldistada, siis tänased lapsed on selle tulemus, et nende vanemad said omal ajal rihma ja paljude meelest see ei olnud ja ei ole ok, seega otsustasid nad, et oma lastele nad seda ei tee. Kuna aga keegi ei õpetanud neid, kuidas siis peaks lastele piire ja norme õpetama, siis tulemuseks ei ole mitte vabakasvatus, vaid absoluutne kasvatamatus. Ja see paistab väljastpoolt loomulikult hullem, kui pekstud laste põlvkond. Seega küsimus ei ole euroopa ega eesti seadustes, vaid meil puudub terve perekonna eeskuju, meil puuduvad emad ja isad, kes mõistavad, kui oluline on õppida lapsi kasvatama, mitte robotiteks või kaabakateks, vaid inimesteks. Mõtlevateks, inimesteks. Inimesed saavad üldjuhul aru, et selleks, et saada heaks näitlejaks või torumeheks, tuleb aastaid koolis käia ja ka see ei garanteeri, et sinust oma ala spetsialist saab. Samas usutakse, et nii paarisuhte kui lastekasvatusküsimuste puhul ei pea midagi õppima, ega vaeva nägema ja asi peab lihtsalt iseenesest tulema. Ehk mõnel tulebki aga üldiselt ei tule. Soovitan kõigil praegustel ja tulevastel paaridel ja lapsevanematel Gordoni koolitusi ja PREP paarisuhte koolitusi. Mõjub avardavalt 🙂

    • Anu-Mai said

      Olen täiesti nõus. Lapsi ei tohi jätta unarusse, tuleb piirid paika panna ja laps tunneb end turvaliselt. Ühest raamatust lugesin, et lapsi tuleb armastada ja seda välja näidata ja ka öelda. Eriti teismelise eas. Siis jäi raamat mul pooleli, mõtlesin, et loen edasi kui lapsega probleemid tekivad, kuid selgub, et piisaski armastusest ja piiridest.

    • Naabritüdruk said

      Mina selle kõigega nõus ei ole. Keegi ei rääkinudki, et last peaks peksma või pidevalt füüsiliselt karistama ning ta peaks elama pidevas hirmus. Ma võin omast kogemusest rääkida, et sain tutistada, kui pahandust tegin ning isegi ühe korra sain rihma, kuid see ei tähenda, et mu ema ei oleks mind armastanud ja kasvatanud. Ka meie peres olid reeglid ning piirid. Aga nagu me teame, siis nii lastele kui ka täiskasvanutele meeldib piire proovile panna, reegleid rikkuda. See on meil loomuses.
      Mälestust rihma saamisest ei leia ma oma mälusopist juba ammu. Ma ei tea, kas see tegi mind kuidagi paremaks inimeseks, kuid ega see karistamine mind kuidagi halvemaks ka ei teinud. Minust on kasvanud tubli noor inimene. Pole küll mingisugune suur heategija, kuid ma elan nii, et mul ja teistel oleks hea. Väärtushinnangud on paigas ja pole kasvanud vägivaldseks ega vihaseks inimeseks.
      Mul ei ole küll lapsi. Aga ma arvan (isegi tean), et igal lapsel on juba sünnist saati oma iseloom ning mõne lapse kasvatamisel tuleb kasutada ühtesid teiste puhul aga teisi meetodeid. Mõni on malbe ning teda saab sussutades kasvatada, kuid teine võib olla tõsine frukt ning vajab kasvatamiseks veidi karmimaid meetodeid. Lapsi tuleb armastada, kuid see ei tähenda, et neid aeg-ajalt tutistada ei võiks või nurka ei või panna.
      Ja ma arvan, et tänapäevased lapsed ei ole selle tulemus, et nende vanemad omal ajal rihma said, vaid selles, et meil on süvenev arusaam, et aeg on raha. Inimesed seovad ennast rohkem oma töö, karjääri ja asjadega kui oma perega. Lapsed jäetakse ”ise kasvama”, sest nendega tegelemiseks ei leita töö kõrvalt piisavalt aega. Meil on ikka vaja rohkem ja suuremat…
      Minul vedas, kuna ema oli minu ja õe kasvatamise ajal kodune ning pühendas end meile. Kuid mul on kahju neist lastest, kelle mõlemad vanemad käivad tööl ning ei leia aega oma lapse eest hoolitsemiseks ja armastamiseks. Ning kui lapsel jääb kodus tähelepanust ja hoolest vajaka, läheb ta seda mujale otsima ja sellega jätame me nende kasvamise saatuse hooleks. Nii juhtubki, et 10-aastane nagamann, teab rohkem roppusi kui mõni täiskasvanud mees. Ja tänaval vastu tulles saadab sind lihtsalt p**si. Ning 12-aastased teevad tänava nurga peal suitsu.
      Kuid see on vaid minu arvamus.

      • R said

        Nõus viimase rääkijaga. Autor ei rääkinud peksmisest vaid just nimelt piiride seadmisest. Kui ikka lapsele öelda, et kui sa seda ajsa ei tee (räägime siis elementaarsest õppimisest või toa koristamisest, mitte “mine too mulle külmkapist õlut” käsust), siis tulebki ta mõtlema panna, et tema teguviis oli vale ja miks mitte keelata arvuti selleks õhtuks või nurka panna. Ilma selleta tuleb sealt ainult frukt!
        Ja inimesele, kes kasvatab lapsi ainult armastusega, kõik OK. Aga küsimus on selles, et kui laps läheb kooli, õue, poodi jne, siis seal ei ole armastust, seal nad reaalselt näevad elu ja tahavad ka piire kompida. Mida siis teha? Laps si*ubki salatikaussi ja siis ütleme talle, et ma armastan sind nii väga! Huatt?
        Isiklikult olen seda meelt, et piirid tuleb paika panna võimalikult varases eas ja mina olen tutistamise poolt. Loomulikult enne tuleb noomida, siis veidi häält tõsta ja viimase asjana tutistada. Üldiselt sinna viimaseni ei jõuta, kui PIIRID on varakult paigas! Ärge arvake, et kogemata vee klaasi lõhkumine nõuab karistust, pigem jutt rohkem toiduga mängimisest, õdede vendade löömisest jne.
        Inimene on loomult laisk ja otsib mugavust. Kui laps ei kula sõna, siis tuleb tal mugavus ära võtta (olgu selleks siis arvuti, taskuraha või lihtsalt šhokolaad), kui tahab mugavust tagasi siis peab ta ju taipama, et midagi tegi enne valesti ja kui enam ei tee, siis keegi ei “karista” ka.

    • Tiiu Kuurme said

      Tiiu, kasvatusteadlane.
      Olin seda üllitist lugedes kurb, et kas tõepoolest sedavõrd algeline ja matslik ongi meil levinud vanemlik ja kasvatusmõtlemine, nagu peasõnavõtt eeldas, ent õnneks tuli siia Algis ja esindas euroopalikku ning humanistlikku vaadet, mis ime küll, toimib tõesti. Oma algelisust ja saamatust mõelda kasvatusest ja lastest ei soovitaks eksponeerida, vaid pigem mõelda, kuidas end taolistes küsimustes harida. Mina EI OLE tagantjärele tänulik mitte ühegi keretäie ega alanduse eest, vägivald sünnitab muserdust, masendust, ülekohtu õigustamist. Mind harisid head raamatud ja mõned mõistvad suurepärased õpetajad, kes olid lihtsalt inimlikud ega karistanud mind kunagi, ehkki põhjust oleks ju olnud. Teisalt – ei saa minna üle piiri õigustades laste ja noorte inetut, solvavat ning agressiivset käitumist. See saadab neile signaali, et nii võibki ja keegi ei tee midagi. Siin tulebki mõelda, mida teha, et kõik osapooled võidaksid ja teisi ei kahjustataks. Idamaine printsiip kasvatuses ongi: ära kahjusta.
      Soovitaksin mõelda pisut waldorfpedagoogilisele printsiibile: karistus on puuduva teadvuse teraapia. Alandused ja peksmine ei lisa puuduvat teadvust, vaid vihameelt. Maailma pedagoogilises arsenalis on ka teistsuguseid viise, kuidas lapsest saaks ühiskonnas elada suutev inimene. Soovitaksin tunda nende vastu huvi. Meie rahva mentaalsuse mahajäämus arenenud maailmast on silmipimestav. Noored mehed, talitsege oma peksuhimu ja mõelge järele, kust selle himu saanud olete. Eneseharidus selles vallas aitaks teid edasi.

      • tiux said

        Nõus sellega, et vägivallaga asju ei lahendata ning selgeks ei tehta.
        Tihtilugu jäävad sellised inimesed, kas lapsena tutistada saanud, õigeks pidama seda, et tutistamine (füüsiline vägivald) ongi täiesti ok ja vajalik ning tihti neil puudubki oskusi teistmoodi asju lahendada jäädes ka ise edaspidi vägivalda kasutama selleks, et midagi teisele “selgeks” teha (ja see vägivald ei pruugi piirduda enam ainult tutistamisega). Mis armastusse puutub, siis kui laps saab seda kodust ja vanematelt, ei jää see armastus koju maha. Koolis, õues, poes käib see sinuga kaasas.

  7. dst said

    Blogpostitusest selgub, nagu oleks “alavääristamine, hirmutamine või ihuline karistamine” ainsad viisid lapse kasvatamiseks ning kui need nüüd seadusega ära keelatakse, siis polegi nagu kuidagi võimalik lapsi enam kasvatada. Ja tulemuseks ongi see, et “esimene tähtis õpetus” tuleb alles kriminaalkaristuse näol.

    Kas saan õigesti aru, et last ei olegi võimalik kasvatada ilma teda alavääristamata, hirmutamata või kehaliselt väärkohtlemata?

    “Nüüd tähendab see seda, et kui õpetaja ütleb lause “Kes kontrolltöö ajal juttu räägib, saab kahe,” on tegu hirmutamisega, mis on seadusevastane. Ja kui keegi saabki halva hinde, on tegelikult võimalik seda tõlgendada kui alavääristamist.”

    Niivõrd meelevaldse ning hüperboolse analüüsi ning seaduseteksti totaalse absurdiga sisustamise põhjal julgen väita, et blogpostituse autor pole tegelikult tutvunud ei kavandatava lastekaitseseaduse teksti ega ka selle seletuskirjaga.

    • kopamees said

      >>>Niivõrd meelevaldse ning hüperboolse analüüsi ning seaduseteksti totaalse absurdiga sisustamise põhjal julgen väita, et blogpostituse autor pole tegelikult tutvunud ei kavandatava lastekaitseseaduse teksti ega ka selle seletuskirjaga.>>>>
      Autor ei sisusta seaduseteksti absurdiga!. Austatud kommentaatoril lihtsalt puudub igasugune tõeline kogemus kuidas käib rida laps-vanem-konflikt-> sotsiaaltöötaja/politsei->kohus kui laps on nagu saatanast ära muudetud ja teab kuidas kõike seda rida enda huvides maksimaalselt ära kasutada. Ja hull on just see et, selle rea viimased elemendid tõlgivad seda seadust punkt punktilt nii nõmedalt- kahjulikult kui see sinu vastu vähegi olla saab hoolimata sinu õilsatest püüetest ja konflikti naeruväärsusest.Tule tegelikku maailma! Autoril on kahjuks tuline õigus – me ise lapsevanemad toodame suures koguses ülbeid kaabakaid kes ei hooli piiridest.

  8. Kaire said

    Mind ei ole kunagi kodus löödud ja koolis ka mitte. Aga mitte iial ei ole ma ei oma ema, isa ega ka õpetajaid pikalt saatnud, teinekord küll mõelnud, aga mitte iialgi öelnud. Olen alati austanud teisi inimesi. Minu ema ja isa õpetasid mulle, et nii on viisakas. Ka oma lapsi ei ole ma löönud, kuid üsna palju olen pidanud neile ikka ja jälle seletama, et lapsed ei ole selle ütlejad, et kas õpetaja on loll või ei ole. Saad suureks õpi õpetajaks, ja siis targuta. Ja see, et sõbrad nii räägivad, mind ei huvita, mina oma kodus niiviisi rääkida ei luba. Ma ei saa aru, kuhu on kadunud teiste inimeste austamine, viisakus ja lugupidamine. Minu arvates on väga lihtne öelda meil on vaba kasvatus ( loe: kasvatamatus), või et meie ei saa midagi teha. Mis mõttes ei saa? Me saame eeskujuks olla, me saame lastele seletada, et elus ei anta teist võimalust nagu arvuti mängus. Elus ei ole klahve enter, delite ja valikut change. See et me ütleme, et noorus on hukas, see on meie saamatus, meie mugavus, aga mitte ajastu.

    • Täiesti nõus Kairega!
      Kui kodus on tavaks õhtusöögilauas kiruda ülemust ja nimetada teda lolliks või kaabakaks, siis teeb laps seda kuuldes ainuõige otsuse – ka tema võib oma “ülemust” nõnda sildistada.
      Eeskuju kasvatab lapsi kõige enam!

  9. Eva said

    Aga kas polegi äkki aeg hakata inimestel loovamalt mõtlema? On ju üleüldiselt reegel, et täiskasvanud püüavad oma lapsi kasvatada enda sarnaseks, olgu teadlikult või mitte. Aga kes nad ise sellised on, enamasti õnnetud ja elus pettunud, oma minevikuga (peaasjalikult kasvatusega) pahuksis. Kui sa ei suuda armastusega lapsele selgeks teha, et keegi ei taha süüa salatit, millesse on situtud, siis mis kasvatust sealt üldse oodata on? Täiskasvanud ei tea enamasti ise ka, miks midagi teha tohib või ei tohi, ja kui laps küsib “miks”, siis ollaksegi kimbatuses ja esitatakse ultimaatumeid, kas käitud hästi või filmi ei näe. Ja mida see kool meile üldse õpetab? Ainult kõike seda, mida me terve ülejäänud elu endalt maha püüame raputada. Me õpime 12 aastat seda, et me peame kogu aeg tegema asju õigesti, me ei tohi eksida, me õpime kõike hindama heaks ja halvaks, me õpime seda kellegi teise ette antud väärtushinnanguid kasutades, me õpime, et saada ühiskondlikuks lambaks ja kui me lõpuks iseendaga päris elus silmitsi peame seisma, siis me tunneme üksildust, me ei tunne ennast ära, sest meid pole õpetatud iseendaga tegelema, meid pole õpetatud kasutama oma sisetunnet, oma loomulikku intuitsiooni.
    Olen nõus, et see seadus on ekstreemne.. aga ainult sellepärast, et inimesed ei ole ehk valmis nii kiireks üleminekuks… nad vajavad ettevalmistust, et mõista, et saab ka teisiti.
    Minu arvates tegeleb terve ühiskond liigselt “kasvatamisega”, selle asemel, et lasta inimestel kasvada. Lapsed on palju targamad kui meie, nad tulevad siia maailma puhtana, kuid kohe hakatakse neid solkima ja ümber vormima, et nad ühiskonda paremini sobituksid.
    Kes see oskab öelda, kuidas nüüd siis õige on.. Aga kui seni pole asi toiminud, siis peab ju midagi selles mustris muutma.

  10. Riin said

    Vastaksin pikalt ja laialt kirjatöö autorile, aga vast võtab see lühidalt kokku – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
    Artikli järgi valitseks terves riigis omakohus.

  11. Naksitrall said

    no käin hetkel gümnaasiumis ja lõpetan see aasta. Algklassi laps lihtsalt tuleb ja ütleb et “tra mida sa vahid”. Omalajal kui ma algklassis käisin, ma ei julgenud suurtele poistele otsagi vaadata. Teemast mööda veits, aga ikkagi kaudselt.

  12. Jaan Zadin said

    Kui lapsevanem hirmutab Ipadi ära võtmisega ning laps siis lastekaitsesse helistab ja see siis kohale tuleb ning lapse lastekodusse viib … ütleks, et õpetus seegi nii lapsele kui riigile.

    • Anu-Mai said

      Kas lapsed sünnivad koos teadmisega, et nad võivad minna või helistada lastekaitsesse?
      Kas telefoninumber tätoveeritakse sünnitusmajas kohe käele või?
      Kes neile üldse ütleb, et selline võimalus on?
      Kas nad tahavad minna lastekodusse?
      jne.

      • Jaan Zadin said

        Kogu selle info saab lihtsasti edasi anda, piisab teavituskampaaniast. Küsimus ei ole selles, kuidas infot sihtgrupini viia. Küsimus on piiri tõmbamises ning selles, kas laps või ka riik saab oma tegude ning otsuste tagajärgedest üheselt aru. Kas hirmutamine on nutiseadme vms. kasutamise võimalik keelamine või viitamine, et kui ei koolis ei õpi, siis jääb põhikool või keskkool lõpetamata ja tulevikus peab tõenäoliselt leiba teenima tänavat pühkides?

      • Ago said

        Paraku me elame interneti ajastul. Siit mõtle ise edasi…

  13. Põhjus said

    See tänapäeva ühiskond on persekukkund oma seadustega, selline tunne jääb, et lapsed võivad tänavale kõmmutama minna ning, ainuke kes süüdi jääb on lapsevanem.
    Ma olen ise 21.aastat vana ja arvan et see ühiskond vajab üsnapalju korrigeerimist seadustes, kui seda ei tehta siis vaaduaku rõõmusuiselt kuidas see ühiskond ennast seadustega põhja veab.
    Ja varsti kahetsevad seda mida enam parandada ei anna.
    sest seadused näevad ette seda, et (LAPSED TEHKE MIDA TAHATE, MEIL POHH, MEIE SAAME RAHA KÄTTE)!!!!! On see normaalne w???????

  14. sesamy said

    Ma olen õpetaja. Ja kui ma peaks teatama “kes kontrolltöö ajal räägib, saab kahe”, siis pole see hirmutamine vaid fakti nentimine. Tõlgendamise küsimus.

    • kopamees said

      Jah, õpetaja tõesti nendib fakti. Aga selle peale tõstab ülbik oma tedretänilise nina püsti ja käratab sulle: “Tra, ähardad vä?” Kummale jääb õigus. Vean kihla et aktiivsele8agresiivsele) nolgile. sest tema jõuab kindlasti enne sind direktori/õppealajuhata juurde ja siniste süütute silmadega selgitada kuidas õpetajal oli paha tuju ja kukkus kohe juba ukselt kõiki ähvardama. Isegi kui sul on koolis hea renomee, kukud mitu pulka redelil. Õpealajuhataja/direktor vestleb sinuga ja teeb kindlasti vihjeid.

  15. noo.. said

    väga äärmuslik artikkel… Tegelikkuses see päris nii ei ole. Laps ei peagi kartma enda vanemat vaid peab austama. See, kas ja kuidas kasutab laps õigusi, mis tal on või mis ta tahaks, et tal oleks, oleneb ikka väga palju lapsevanemast. Mina näen asja hoopis nii, et valesti ongi kasvatatud see põlvkond, kes nüüd, präegu oma lapsi kasvatab sellisteks, nagu antud teemas kirjeldatud, mitte need inimesed, kes hetkel veel lapsed on. Ega siis inimene ise ei kasva, ta teeb seda ,maast madalast, kasutades eeskujusid ja lähtudes mingitest reeglitest, mida vanemad õpetavad, või siis õpetamatta jätavad. Vanem loob oma lapsele maailma, kus laps kasvama hakkab. Ja sellest maailmast oleneb juba väga palju—mitte ükski laps ei ole süüdi selles, kui talle pole loodud kasvamseks piisavalt veatu ja täis teineteise mõistmist maailm.

    • Mõõdukalt noor said

      Laps ei pea kartma jah, aga kuidas saavutada seda austust? Ma ei ütle, et iga päev peab profülaktika mõttes üle tahi virutama vaid ongi see, et piirid on paigas ja kui nendest piiridest üle minnakse, siis tuleb karistus. Kui karistust ei tule, siis lükatakse neid piire aina kaugemale ja kaugemale kuni tulemuseks on pätt ja kaabakas. Neid lapsi, kes austavad seatud piire, muidugi ei pea karistama.
      Mina olen just sellest põlvkonnast, kes väidetavalt on valesti kasvatatud ja nüüd kasvatab ise lapsi. Ei leia küll, et mu kasvatusel oleks midagi viga olnud. Elan õnnelikult ja edukalt oma elu. Mis puutub järeltulevate põlvede kasvatamisse, siis minu meelest asja keerabki p***e see, et kõik topivad oma nina kõigi asjadesse. Jah, on probleemseid perekondi, kus lapsi pekstakse ja alandatakse, aga seda ei peaks võtma malliks. Tundub, et just seda on tehtud. Nii kui last tutistad või õpetaja karmima sõna ütleb, on probleem. Aga ei ole ju. Probleem on ikka probleemsete peredega. Selliseid seadusi vastu võttes võib-olla mõeldaksegi nende peale, aga paratamatult kannatavad selle all ka kõik teised pered. Jah, lastele ei ole sünnist saati antud teadmist, et võib oma vanemate peale kaevata, aga lasteaias või koolis levib see info kindlasti päris kiiresti ning siis ei julgegi keegi oma lastele karmimat sõna öelda või tutistada. Praegusest põlvkonnast enamik on saanud korra või kaks (füüsiliselt) karistada, enamik nendest ei ole kurjategijad ega vägivallale õhutatud inimesed. Pigem vastupidi, kriminaalideks kasvasid need, kelle vanemad ei viitsinud lapsi korrale kutsuda. Ja ma arvan, et räägin terve põlvkonna eest, kui ütlen, et aitäh meie vanematele nende distsiplineerimiste eest. Kui paljudel oleks meist kool pooleli jäänud? Paljud mrääkinudki, et last peaks peksma või pidevalt füüsiliselt karistama ning eist oleksid töötud või madalapalgalised? Paljud oleksid puberteedieas mööda ilma ringi lasknud ning tittesid tootnud? Paljd varastaksid, tarvitaksid narkootikume, oleks lihtsalt halvad inimesed? Ma arvan, et oluliselt rohkemad kui praegu. Sest see väike valu ja pisarad õigel momendil näitab lapsele, et ei ole ainult mina ja maailm. On veel teised, kellega peab arvestama.

      Miks ma selle jutu just selle kommentaari alla kirjutasin? Sest mind hakkas häirima see, et mind peab valesti kasvatatuks isik, kes sülitab õigekirja peale. Ühtne keel on ikkagi suhtluse alus. Kui igaüks vorbib seda oma äranägemise järgi, kuhu me siis välja jõuame? Vabandust, Noo.., lihtsalt asjade kokku langemine, sest kirjakeele ahistajaid on tegelikult kahetsusväärselt palju, aga Sinu kommentaar jäi silma.

  16. Ahh... said

    Antud artikkel on küll tegelikult kirjutatud väga äärmuslikult kuid mõte selles vastab täiesti tõele uue kerkiva põlvkonna suhtes.. Mina siis peaksin olema see nö valesti kasvatatud põlvkond kes hetkel kasvatab oma lapsi kuid ma ei ütleks et olen täiesti valesti kasvatatud. Kasvanud olen ma üsna leebete vanematega ja ehk asi selles et minu vanemad pisut vanemad kui teistel minu vanustel, tegelikult lausa sobiks nende vanematele vanemateks. “Peksa” pole ma saanud kunagi, aga tutistamisest pole pääsenud minagi. Hirmutamine lausega “Kui sa tuba ära ei korista siis välja ei lähe ja kõik!” pani mind kibekiiresti ennast liigutama. Tänapäeva lapsi sellega kahjuks ei saa hirmutada kuna nad nagunii istuvad parem toas, ninad arvutites või telekas.
    Kuid on olukordi kus tagantjärele mõeldes teatud elu etappidel oleks võinud olla vanemad minuga karmimad. Näiteks hullumeelne puberteedi alguse aeg kus leiad iseennast ja avastad maailma laiemalt oleksid võinud vanemad rõhuda koolile rohkem. See tembutamine sel ajal maksis kätte sellega et endal oli hiljem tunduvalt raskem. Aga see selleks. Praegu kasvatan oma last ja ma ei ole parim ema maailmas kuid annan endast kõik et olla oma lapsele hea ema, hea inimene, viisakas, teisi austav jne.Igati eeskujuks ning õpetades et miski siin elus ei kuku niisama sülle, kõige nimel tuleb näha vaeva ja usaldada enese sisetunnet…

  17. Evi said

    Väga õige jutt aga lapsevanemad on saamatud või ei saa hakkama või viitsi oma võsukestega tegeleda.Miks keegi siis sünnitab 3 last, läheb mehest lahku,sest mees on selline ja sellina… Aga oma lastele hellust ja armastust ei oska jagada. Selliseid peresid on ju küllaga võtta.Lastele antakse selline võim kätte, et koolis on niikui õpetaja süüdi,et selline tänamatu “võsukene” on siia maailma sünnitatud. See on tegelikult lai teema, aga igapäeva elus paistab see tygevalt silma…

  18. Katsukas said

    Isiklikult olen ka arvamusel, et minu vanemad, kes on väga suure ajast elanud Nõukogude võimu all ja üks isegi veel enne seda, on mulle andnud kasvatuse, mis on minu jaoks tõesti väärtuslik. Olen saanud füüsiliselt karistada ja ka väga palju pahandada, ja kindlasti kõik mõjutab meie arengut nii füüsiliselt kui vaimselt, kuid olen saanud kaasa oskuse suhtuda asjadesse tõsiselt ja seeläbi ka õppinud maailma nägema natukene sügavamalt kui praegune põlvkond. Olen tundnud hirmu oma vanemate ees, kuid aastatega on see muutunud suureks armastuseks ja kiindumuseks ja kuigi ma pole kõigega rahul, mis mul kodus on olnud ja on, tunnen ma siiski uhkust, et mind on kasvatatud piisavalt raamides, et ma oskaks teha vahet õigel ja valel. Hetkel on minu kõige suurem hirm, et isegi kui ma suudaks kodus oma last kasvatada nö õigesti, läheb ta mingi hetk siiski kooli ja saab sealt kõike seda, mis teda rohkem mõjutama hakkab ja millele ma ei suudaks vastu seista. Oluline on lapse jaoks paika panna väärtused juba enne kooli, mil sellised asjad tegelikult kinnistuvad ja mitte kasvatada ärahellitatud lapsi, kellest kooli minnes ja teiste ärahellitatud lastega koos olles saab täiesti kontrollimatu “üliinimene”.

    • Lauri said

      Vaat selle kommentaari peale oskan vaid öelda – VAU !!! Nii sajaprotsendilist õiget suhtumist ja juttu saab harva kogeda.Olen ise samuti selle aja inimene,keda kasvatasid nn Nõuka aja inimesed ja ka mina sain ikka karistada.Teatud piirides muidugi.Lapsele peab piirid ette panema.Kui nendest üle minnakse,siis peab järgnema sellele ka mingisugunegi karistus.Loomulikult oleme me oma mürsikueas pisut sõnakuulmatud ja naabripoistega kambates tekib tempude tegemise tahtmisi-ikka juhtub ja tehakse-lapsed ju.Aga kuijutage ette seda,et teie võsuke paneb naabripoistega kambates (olles eelnevalt kusagilt tikud leidnud) metsa põlema,või “kogemata ” süttib vanaema kuur (sest nii huvitav oleks ju proovida,mida suured inimesed sellest torukesest imevad,et suitsu tuleb ja nii läidetaksi suvaline kõrre jupike) – ja selle peale ütlete vaid:ai ai ai,paha paha,ära enam nii tee,eks ju pojake.Tuti-tuti selle peale või ka väike ehmatav kaseplaaster,tooks võsukese reaalsesse ilma tagasi.Sest kui teed ikka paha,siis sellega kaasnevad tagajärjed ja vastutus ja ka vajadusel karistamine.Mina austan ja armastan oma vanemaid väga (olen ise 40 aastane).Kuigi sain omal ajal nii urvaplaastrit kui tutistamist ja ka teiste lastega mängima ei lubatud vahel-tänapäeval nii moodne sõna “koduarest”.Aga vaatamata sellele hoolin ma neist väga ja austan neid.Hoolin ise väga lastest ja lapsed peavad minust lugu.Kuigi olen konkreetse ütlemisega,nii sõprade ja tuttavate lastele,et mida lapsed tohiksid teha ja mida mitte.Aga mind hüütakse ikka onuks ja siiani on minu hüüdnimi ONU…

  19. Merilin said

    Igal inimesel on oma arvamus. Minu jaoks oli igas lauses palju tõtt ning ka see Afganistaani puudutav lõik oli minu arvates vägagi teemasse minev. Kui tänapäeval kasvatatakse last arusaamas, et igasugune kergemgi füüsiline vägivald on lubamatu, siis kuidas seletavad täiskasvanud lastele kogu Afganistaani olukorda ja seda, et Eesti sõdurid seal “rahu” eesmärgil on ? Suurepärane kirjutis, ütlen ma.

  20. Hellika said

    Njah. lapsi ei tohi hirmutada karistusega, aga kas ei tundu, et täiskasvanute seadusekuulekus, mitte ainult meil, tegelikult ju kogu maalimas, põhineb ikkagi enamasti karistuse hirmul? Ja ometi peaksime olema iseseisvalt seaduste vajalikkusest arusaavad TÄISkasvanud…… Kiiruse lasen normi piiresse enne kaamerat, sest muidu saab trahvi (võiks ju aru saada, et piirkiirusel on ka mõni asjalikum põhjus, mitte ainult seadusesilma kius…), LAPSI EI PEKSA, SEST SELLE EEST VÕIB KARISTADA SAADA… jne, jne jne. No mida muud see siis on kui karistusega ähvardamine???? Seadus laste kaitseks on hea, sest kalli kapitalismi viljastavates tingimustes ei ole tegelikult kellegi asi, kus ma oma lapsed kasvatan, kas ja mida neile süüa annan, kas ja kuidas neid harin… Ma ei ülista nõuka aega (ehkki lapsepõlv on ikka kõige ilusam aeg), aga siis küll huvitas lastearsti su lapse käekäik, lausa koju tuli vaatama, ette hoiatamata, aga lapsi oli tollal palju rohkem, kuidas ta jõudis? Ei onud tänavalapsi, ei joodud-suitsetatud 10-aastasest alates jne jne jne. Kes ja kuidas seda kõike ohjata jõudis? Nüüd teeme seadusi, aga on siis ka keegi, kes nende täitmist ka reaalselt kontrollib? Selge on see, et need kõige väetimad-alandatumad-pekstumad ei lähe iial ise oma jõhkardist vanema peale kaebama, ülejäänutele aga annabki selllne seadus justnimelt tugeva tagala olla veel ülbem, veel vähem kuuletuda, veel kaugemale kõige pimedamatesse paikadesse saata ema-isa koos õpetajaga…..
    Ma ütlen teile, mis on peamine põhjus, miks lapsed on kasvatamatud. Sest suure osa laste kasvatamisest on üle võtnud telekas ja arvuti. Ja mis sealt tuleb: Esiteks muidugi see info, et keegi ei tohi midagi keelata ühele jõmmpäisele jõnglasele, teiseks arvutult nakatava eeskujuga uudiseid ja muid saateid ja mänge, kuidas nt koolikaaslasi või nooremat õde-venda võimalikult mitmekesisel moel alandada kuni mahalaskmiseni välja. JA SEE ÜLDINE HOIAK, KUIDAS ÕPETAJA ON ALAMKLASSI KÕNTS, meedia esikaanel müüb ikka-jälle uudis pahurat õpilast raputanud õpetajast, kes seejärel vihinal sule sappa sai, hea veel, et kinni ei läinud….. Millal te keegi nägite esikaanel uudist toredast õpetajast või tublist lapsevanemast….
    Lapsevanem ja ka õpetaja peab tõesti hullu moodi vaeva nägema, et säilitada pealiku positsioon….
    Mis on teistmoodi – õpetaja ja lapsevanem ei ole enam autoriteet. Kogu põhjus……Aga lastele on tegelikult raame vaja, sest nii on turvaline – on olemas keegi – ema-isa, õpetaja, kes teab, kuidas on päriselt õige ja SEE EI MUUTU.
    Jah, muidugi ei tohi lapsi vigaseks peksta ega keldrisse kinni panna ega…. Aga tegelikult ei võida sellest seadusest tõelised kannatajad, sest nemad reeglina vaikivad…..

  21. e... said

    Mina jälle küsiks: miks peab riik oma kodanikke lasteks? Miks ometi peab iga täiskasvanud inimese lubatud samm olema ette-, taha- ja lahtikirjutatud? Ei olnud meie emadel-isadel, vanaemadel, -isadel jne kuskil ees seadust, et lapsi ei või alavääristada, kehaliselt karistada või hirmutada – ja ometi on kasvanud terved põlkonnad normaalseid ja terve mõistusega inimesi. Miks nüüd arvab valitsus, et kui ta vanematele seadusega seda ette ei kirjuta, siis saab toimuma jube lapsepeks, mis algab iga tööpäeva hommikul ja lõpeb õhtul? Täiskasvanud inimene ongi täiskasvanu, sest ta oskab näha seost eeldusel ja järeldusel ning puudub vajadus tema elu iga sammu seaduse jõuga reguleerida. Just see ülereguleerimine muudabki (lääne)ühiskonna inimesed mõtlemisvõimetuteks nukukesteks, kes on aga vägagi varmad viima kirjakesi ” koputajate kasti vastava asutuse ukse peal” (tänapäeval võib selle e-versiooniga asendada). Ja teisalt pole selline ühiskond pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Kas see ongi eesmärgiks?

    • Marika said

      SEADUSI TEEVAD RIIGIKOGUS VÄGA ÕPETATUD INIMESED, ÄKKI NAD ON LAPSEPÕLVES ISE PEKSTUD JA HIRMUTATUD OLNUD!? AGA NÄE KUHU VÄLJA JÕUDNUD!

  22. Hetkeks mõtlesin end tagasi lapseks… Kui ma teen mingit pahandust, siis ma kardan nii ehk nii! Olenemata sellest, kas vanemad saavad teada asjast ja kas sellele üldse järgnebki karistus. Ja kui ma saangi ema-isa käest tehtu pärast pahandada, siis mai tuleks selle pealegi, et mingile ametnikust tädile helistada – Pavlik Morozoviks ei sünnita!!!

  23. pets said

    Harvad on korrad, kui saan näha sellist tahumata teemanti laadset isikut! Sest sellised inimesed lajatavad verbaal kirsaga üle lõusta…ja õigusega! ühiskondliku baro-termo ja sentimeetri olemisega saab igaüks hakkama…kes ei saa, sellele pole silmi antud! Ma käisin veel põhikoolis, kui levima hakkas “ära löö last, laps lööb vastu” kampaania. Isegi siis, olles nõnda noor, mõistsin sellist ideoloogiat hukka. Andkem andeks, kuid lapsed ei kasva teleka ja google peal üles nii nagu te ootate. MUGAV on neid saata sellesse keskkonda, kuna surve ellujäämise eest on tänapäeval suur…või siis õigemini öelduna, inflatsioonis! Lapsi ei tohi süüdistada, lapsed on pühad. Mõnes mõttes tõesti, kuid mitte mingis väärastunud pedofiililises vaates.
    Kasvatada lapsi ühekülgselt “heaks, parimaks, vigadest priiks” tekitab vaid osa täielikust isiksusest. Nähtavasti lapsevanemad tahavadki, et nende lapsed ennast purjuspäi bemmi roolis ümber puu heegeldavad…see on ju tuleviku kindlustamine…

    Löön hea meelega aru pähe igale emale, kes laseb oma tütre “prostiülikonnas” kluppi suhkruissisid lantima (eriti vastuvõetamatu, kui selle tütre isal endal on mõni “suhkrutütar”). Löön sama hea meelega aru pähe isadele, kes oma poega lasevad pätikampadega kuritegusid tegema! KURAT, SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKUS ON ÜLETAMATU SIGADUS LOODUSE VASTU! Meestel on meeste ülesanded ja naistel on naiste ülesanded! Neid piire saab lõhkuda vaid voodis ja kõva oigamise-ragistamise saatel!

  24. Sander said

    Tead ma tahaks Su üles leida, et Sul isiklikult kätt suruda.
    Loodan tõesti, et mingil kõrgemal asjavennal süttib lamp sama valgusega.

  25. Doktore said

    Mina ütleks selle kõige peale, et kõik algab kodust. Kui me vaatame, kes Eestis lapsi sünnitavad ja kasvatavad, siis on ju täiesti mõistetav, et normaalset kasvatust kodust ei saada, sest Eesti lapsel on ainult üks vanem. Pole autoriteeti, samal ajal kui vanem peaks last kasvatama, on tema kas tööga hõivatud, sest millegi eest on ju elada vaja või hullema variandi korral on seesama isa/ena lääbakil laua all alkoholiuimas. See on Eesti reaalsus. Või isegi kui on mõlemad vanemad, siis tihti on üks neist Soomes tööl. Peresid, kui selliseid ju ei eksisteeri. Sellest tulenevalt peab üksikvanem ära tegema kahe vanema töö, aga tihti seda ei jõuta, tulemuseks on läbipõlemine, huvitus laste vastu, stress. Armastust korvatakse asjadega. Lapsed on eluvõõrad ja kauged. Lapsed pole süüdi, vaid süüdi on Eesti ühiskonnakorraldus ja eelmiste põlvkondade ebakompetentsus kasvatada poistest mehi ja tüdrukutest naisi. Paljud on lihtsalt kasvanud selgrootuteks ja armetuteks mammapoegadeks ja vampnaisteks.

  26. Hugo Ilves said

    seda pikka-pikka juttu saaks ju lühidalt kokku võtta,et nõuka ajal õpetati nii,et kana on targem kui muna,Praegu on vabakasvatus,mood selline.

  27. spil said

    sellega on nii, et sina ei tohi last karistada, sest sina pole pädev. karistada tohib ainult riik. küll mitte surmanuhtluse, aga siiski poollegaalse füüsilise ja vaimse piinamise ning eluaegse vangistuse läbi. neid tõpraid, kes lapsepõlves karistamatuse tõttu ülekäte läksid ja igasuguseid teisi tõpraid ka. afgaane ntx. varsti võetakse kodanikelt üldse teised õigused ka ära. õigus privaatsusele nt on juba kadunud, sest riik on pädevam ja tema otsustab, kellega ja millest me rääkida võime. või kas üldse.

  28. lihtsalt sõna sekka said

    Solvasin hiljuti tahtmatult paari noort emmet- jalutasime lastega mingilt ürituselt koju, mina oma 8 aastase tütrega, üks emme oma 5 aastase pojaga ja teine 6 aastase tütrega, sügis, pori, sopp…ütlesin oma lapsele, et hoia mul käest kinni, lehed on libedad ja läheme koos üle sõidutee, teised emmed üritasid sama sõnumit edastada, mis lõppes teele tormavate mürsikute, kukkumise ja kriiksuvate piduritega. Ehmunud autojuht oli näost valge, emmed tegemas tema poole vihagrimasse ja siis mõni minut hiljem ütles üks neist umbes nii, et” oh oleksid meie lapsed ka juba nii mõistlikud, nagu sinu oma!” Ja mina vastasin, et nad ei saa iial selliseks, kuna minul pole iial olnud selliseilt käituvaid lapsi….
    Olen täiskasvanuks kasvatanud kolm last, võib olla olen neid valesti kasvatanud- jah, ma olen neid tutistanud, laksu olen ka asja eest andnud aga ma leian, et tulemus on seda 100% väärt olnud! Kasvatan ka seda viimast samamoodi, jah ta ei saa aeg- ajalt aru, miks tema ei tohi vabaõhu ürituse ajal tormata röökides ringi nagu “teised”, aga mõistab selgitust. Ta teab, et poes skandaalitsemine lõppeb sellega, et me läheme KOHE poest ära ja jääb ka õhtusöök ostmata, rääkimata nännist.( üks kord juhtunud- vanaks hakkan jääma, vanemad kolm ei üritanud seda kordagi 🙂 ) Ta teab, et söögilauas istutakse korralikult ja toiduga ei mängita. Ta teab, et emme saab alati aru, kui ta valetab ja valetamise eest saab karistada. Ta on võtnud omaks teadmise, et koolis käib ta endale, mitte mulle ja minu elukvaliteet ei lange sellest, kui tema ei viitsi õppida! jne
    Ja kõige armsam oli kuulda, kuidas mu täiskasvanud tütar oma sõbrale ütles, et “tead- meie oleme vabakasvatuse viljad” 😀
    ja veel…ma ei kujuta tõesti isegi õudusunenäos ette, et mu laps läheks kuskile kaebama, et emme teda asja eest karistas! See pole lihtsalt võimalik!

  29. 89.aasta väljalase said

    Artikkel oli väga tabav. Mulle meeldis see vulgaarsus kah. Sest olgem ausad, tulevik ongi selline.
    Mina sündisin 1989. Olen maal kasvanud, puberteedi eani polnud meie majas arvutit. Mina ja mu üks vend saime ALATI karistada, kui saime sigadusega hakkama. Ere mälestus on mu kuuendast sünnipäevast, kui vend, tehnikafriik nagu ta oli, arvas, et pehkind puutükiga issi autot käima panna on väga hea mõte. Tulemuseks süütelukuvahetus, mis ei olnud just kuigi odav lõbu, kui arvestada, et elamine suur, kolm last kasvamas, loomad vaja pidada, emme kodune ja ainult üks tõi raha majja. Oleks poiss jäänud tol korral karistuseta (sai vitsaga mööda pükstega kaetud sääri tol korral), siis mis järgmiseks? Sukavardad pistikupesas või väiksema venna kõrvas?

    Ise olen karistada saanud nt suitsetamise pärast. Olin siis 14. Sain rihmaga. Ühe laksu, püksid olid jalas. Teadsin täpselt mille eest sain. Ja ei nutnud. Olin süüdi, karistuse välja teeninud. Hoolimata emme-issi selgitustest, et suitsetada ei tohi ja et see on väga halb jne. Ikka oli vaja. Emme-issi sõnad olid nagu miski sääsepirin. Ikka oli vaja kakkuma hakata, hoolimata kogu sellest ennetustööst ja kõigest, mis vanemad olid teinud, et laps aru saaks, et see ei ole õige ja hea mõte. Oma lollus ja lollus peab saama karistatud. Olin küll 14, aga traumat ei tekkinud, sest oli selgeks tehtud maast madalast peale, et iga sigadus saab karistuse ja karistuse tugevus sõltub sigaduse suurusest.

    Veel üks näide – pere PESAMUNA ja mu onutütar võtsid kätte (nemad olid siis juba ’94 aasta lapsed) ja retsisid ühe võõra auto ära. Miks rõhutasin sõna pesamuna? Aga vot seepärast, et tema oli siuke laps, kes kasvaski karistuseta. Miks? Sest temal olid nutukrambid lapsest saati. Ja emme-issi ei julenud poisile midagi kurja öelda ega teha, sest oioi kui käppelt see jälle pilli lahti lõi. Kuna aga paaril korral oli ta juba siniste huultega teadvusetult emme käte vahel olnud, siis oli see ka mõistetav, miks seda nuttu kardeti. Noh, aga see auto retsiti ära siis, kui poisiklutt oli 8 aastane vist. Tegemist oli Opeli maasturiga, mis seisis umbes ööpäeva ühes parklas. Retsiti ikka korralikult – murti küljest kojamees, millega siis kahjustati räigelt terve kapott ja kõrvalistuja poolne külg. Mäletan, et sõna “munn” oli suuuuuuuurte trükitähtedega küljele kriibitud (tegemist oli täiesti kontvõõraste inimeste autoga), kapotil “ilutses” uhkelt sõna OPEL. Oli sinna “sikerdatud” igasugu asju. Enam ei mäletagi mida, aga mäletan seda summat, mille autoomanikule per pere maksma pidime. 9000 krooni. See tegi kahe pere peale kokku 18 000 krooni. Kahe tatika lolluse pärast. 18 000 krooni eest tekitati kahju võõrale varale ja ainult selle pärast, et need kaks last ei teadnud, mis asi on karistus ja mida tohib ja mida mitte. Nemad ei teadnud, et igal teol on tagajärg.

    Ise olen haritud inimene, ammu oma elu peal, töötan ja panustan ka KOV tegemistesse kõige muu kõrvalt. Lapsi veel ei ole. Julgen öelda, et minust on kasvanud ühiskonnale kasulik inimene.
    See pere pesamuna aga, kes nüüd saab 20, lõpetas põhikooli ja noh sinna ta haridustee jäigi. Nüüd elab ikka veel lapsepõlvekodus ja käib tööle kodu lähedal asuvasse ettevõttesse, kus töötab lihttöölisena. Hea seegi, eksju. Ei saa väita, et tegemist paha poisiga oleks, aga ei saa öelda ka, et ta miski ettevõtlik või selles mõttes asjalik inimeseloom oleks.
    Keskmine vend läks vapsjee aia taha. Tema haridustee jäi pooleli põhikooli keskel, tegemist on “ärimees Nossoviga”, kes iga tehinguga peesse kukub. Valetab, vassib. Õnneks ei varasta. Küll aga pole tal ei tööd ega ettevõtlikust ega tahtmistki miskit teha nii nagu peaks ja võiks. Tema sai samamoodi karistada nii verbaalselt kui füüsiliselt, vastavalt vajadusele. Küll aga miskit jäi ikkagi vajaka. Emme ise arvab, et kuna seda pesamuna poputati nii suure hoolega, siis keskmine laps jäi lihtsalt vanemate suure tähelepanuta, mistõttu selline asi tulemuseks ongi. Mina olin juba “suur” tüdruk ju, kes kah seda pesamuna koos emmega poputas. Mina sain kõik, mis mul vaja oli, vanematelt kätte. Teine vend aga mitte.

    Miks seda räägin? Selle pärast räägingi, et kolme lapse pealt on hästi ära näha kolm varianti, kuidas kedagi kasvatatud on. Üks sai kõike – tähelepanu ja karistust, teine sai karistust ja vähe tähelepanu ja kolmas saigi ainult tähelepanu. Ja kõik kolm ongi nüüd täiesti erinevad inimesed, täiesti erinevatel elujärgedel ning täiesti erinevate mõttemaailmade ja suhtumistega ümbritsevasse.

  30. sirle said

    Eriti ilmekalt näeb tänapäeva noorte “viisakust” seoses vanuritele ja lastega emadele bussis istet pakkudes. Olen kogenud mitmeid kordi sellist suhtumist, kus noored vahivad (nähtamatud hobuseklapid ees) oma iphone või ipadi, jumala pärast ei vaadata ekraanist 5 sentimeetrit kõrvale, muidu äkki vanainimene või väikese lapsega ema saavutab sinuga silmsideme ja palub istet.
    Võin kinnitada, et vene ajal, kui bussi sisenes ema koos lapsega või vanainimene, oli abipakkujaid küllaga – tundus, et tegemist oli auasjaga, kes sai oma istme abivajajale loovutada.
    Kahju, et elementaarsed viisakused hakkavad ajapikku ununema. Või ei tohiks enam tänapäeva lapsi bussis tülitada, et viimatinimetatu peaks istet pakkuma – äkki tunnetab solvamist või tegemist võib olla hoopis vaimse vägivallaga?

    • Kata said

      Sest noortel inimestel jumala eest ei võinud olla raske töö/koolipäev, väsimus, terviseprobleemid…

  31. Ave said

    Täiesti nõus. Lapsena sain ka mina karistust tunda mitu korda, kuigi sel ajal oli mõte et vanemad on ülekohtused, oli see kasvatus väärt. Õppetund sai vähemalt eluks ajaks meeldejäävaks. Samas kasvasin mina üles perekonnas kus kahte last kasvatati erinevalt. Vanem vend tegi mis tahtis, loomulikult sain mina ka tema eest karistused, kuna oli hea öelda et noorem tegi pahandust. Nüüd kui mul on omal poeg, 4 aastaselt oli tal tulnud lasteaiast löömise buum. Kui ta mind esimest korda lõi, lõin ma teda vastu ja ütlesin, et kui sa teisi lööd, lüüakse sind vastu. Ja nii me togisime üksteist päris 5-6 korda, kuni ta aru sai, et asjad ei käi tema pilli järgi. Aga kui seda oleks mõni sotsiaaltöötaja pealt näinud, oleks ma kindlasti lapsest ilma jäänud. Aga kuidas sa muidu lapsele selgeks teed, et löömisega saavad kõik haiget. Seega olen mina vastu uuele seadusele. See on lihtsalt absurd. Nagu artikkel mainis, kasvatame me trobikond tõpraid, kes ei tunne kaasinimeste vastu mitte midagi, rääkimata oma vanematest ja lähedastest.

  32. Leelu said

    Huvitav lugemine, kuid ilmselt vist endal südamega lapsi kasvatada pole antud.
    Last distsiplineerida ei saa alati vägivalla, kaasaarvatud tutistamisega, mõnitamisega või hirmutamisega. Ütelus, et halva käitumise karistuseks on õhtuse filmivaatamise ärajätmine pole lapse hirmutamine vaid kasvatuslik hoiatus, mida kasutavad tänapäevases “dresseeritud seaduslikus süsteemis” kõik pedagoogid (ka lasteaiast). Lapsi ei peksta, lükata trepist alla, viiakse järjekindlalt järele mõtlema mõtlemiskohta, eelnevalt hoiatatakse karistuste osas, mis peamiselt tähendab lapse jaoks privileegi piiramist teatud ajaperioodiks.
    Õpetaja ei saa mitte mingil juhul karistada last halvasti käitumise eest hindega, mis kirjeldab lapse teadmisi, mitte käitumist. Käitumise eest saab õpetaja last karistada teiste meetoditega, mis on lubatud, st eemaldama häiriva lapse kollektiivist, hoiatades, et sedasi ei saa ta lõpetada kontrolltööd ja see tingib kehva hindetulemuse teadmiste eest.
    Miks peksmiseta, kehva hinde huupi viskamiseta on paljudel õpetajatel kord klassis majas ja teistel, kes kisavad ja ähvardavad, ei ole?
    Eesmärk seadusemuudatustes ei ole lapsi kõigele-sülitavaks egoistiks kasvatada, eesmärk on õpetada vanemaid-pedagooge nägema asju lapse, kui isiksuse ja inimese, tasandil. Kui käid tihti vabaõhuüritustelgi, võid näha olukordi, kus lapsed on vaid hädapuhuks kaasa toodud ja ilmselgest igavusest ei suuda nad 3h käed põlvedel istuda vaikselt, igasugune pisemgi protest ja püüe vanemale mõista anda ettevõtmise valust, lõpeb tutistamisega, mõnitamisega? Mille eest?

    • Märt said

      Ma ei olegi öelnud, et lapsi saab ainult vägivallaga kasvatada. Lugesid välja täpselt seda mida ise soovisid.
      Ning mainin ka seda, et seaduse EESMÄRK on väga erinev seaduse TAGAJÄRJEST.

  33. Afkaan said

    No.inimesed, kes on nooremad kui 20,neil tekib karistamatuse tunne,Kui mina omal ajal tegin pahaduse,mis oleks võinud lõppeda traagiliselt,sain ikka vitsaga nii,et tagumik tolmas.Kuid juhtus ka üks kord selline tõesti õnnelik traagiline õnnetus,kui lasime mitu kilo püssirohtu maa aluses onnis sõna otseses mõttes vastu taevast.Siis vitsa ei saanud,seal kohal oli rahustamine ja lohutus õigustatud,ja muidugi pikemaajaline keeld sõbra juurde minna.Tean omast käest,vitsaga tekitab viha ja vastuhakku.Oma tütar ikka vahest sai,ja tulemus on praeguseks saanud 19a.kriminaalselt karistatud 3korda.Pojad 16 ja 9 pole vitsa saanud,aga neid olen karistanud vajadusel karmi sõnaga ja hüvedest ilma jätmisega.õnneks pole seda tihti vaja teha.Ei mäletagi millal viimati.Siin aga võib öelda,et vanem poeg nägi tütre karistamist üsna tihti,ja ei julgenud midagi samalaadset teha,noorem poeg aga sai kõvemat häält kuulda ja sellega selgeks mis tohib ja mida mitte.Võta sa nüüd kinni milline kasvatus on õigem.Tütrepuhul kahjuks pikema ajaline noomimine ja riidlemine ei aidanud.Vanem poeg sai 1 kord vastu hambaid,sellest piisas,ja ma tean,et mul pole vaja karta tuleviku pärast,,,äkki maksab kätte jne,kui suuremaks saab. Inim loomused on erinevad ja kõige rohkem ärritab lapsevanemat see,kui mingi pedagoog,kellel praktiline kogemus puudub,hakkab sulle seletama,et olete oma last valesti kasvatanud.Päringule,et milline on õige kasvatus,ei tule vastust,vaid mingi umbes möla.

  34. Lembit jakobson said

    Lugesin vana koolmeistrina kõiki neid kommentaare ja ega mul neile midagi vastu vaielda pole.
    Vabadusega toime tulemine on tänapäeva inimesele kõige raskem ülesanne. See on ka arusaadav, sest üles on kasvanud alles esimene põlvkond.Side eelnenud põlvkondadega üldjuhul nõrk, peaaegu olematu. Vanema põlvkonna sotsiaalne kontroll noorema üle muutunud minimaalseks. Sest iga vanem teab ise, “mis tema lapsele kõige parem on”.. Kool oma traditsiooniliste (aegadeüleste) väärtustega ei ole enam see paik, kust emad-isad oma ettekujutustele(arusaamistele) õnnelikust lapsepõlvest oma lastele toetust saaksid.Mitte niivõrd kooli kui vanemate hoiakute tõttu.
    Üha vähem pingutamist, üha rohkem lodevust, mugavust,üha vähem laste tahteomaduste arengule kaasaaitamist kohtan ma täna lapsevanemate juures. Loomulikult ei kehti see mitte kõigi kohta. Kuid suundumus meelelahutuslikuma ning vähem vaeva nägeva elustiili suunas on domineeriv.
    “Mina tahan ja mina pean saama..” Tuleb tuttav ette?

  35. Maia Punak said

    Mul on kolm täiskasvanud ja hästi toime tulevat tütart. Kuigi abikaasaga polnud suhted kõige paremad, olime laste suhtes alati ühel meelel. Olen aru saanud, et on vaja vähe, aga kindlaid kokkuleppeid, mis mõlemalt poolt toimivad. Kui oma kogemuse kokku võtaksin, võin öelda järgmist:

    1. Lapsel on õige aeg minna lasteaeda siis, kui tal endal tekib soov ja huvi teistega koos olla, sageli on see aeg 5-6-aastaselt. Siis saab laps kodust kaasa turvatunde, väärtushinnangud ja rahumeelse kasvuaja, mis edasi läbi elu kannab. Pole ka pidevalt haige. Kõige keerulisem ja kõige olulisem punkt!

    2. Vanemad ei sea teineteise otsuseid kahtluse alla: nagu isa või ema ütleb, nii on.

    3. Koju jõudmiseks on alati kindel kellaaeg, samuti magama minekuks.

    4. Laps täidab võetud kohustusi: täna trenni ei lähe, sest ei viitsi, peaks olema välistatud. Rääkimata koolist puudumisest põhjusel, et eile ei viitsinud õppida.

    5. Kõigi inimeste ja teiste elusolendite suhtes tuleb olla arvestav ja heatahtlik.

    6. Sõna ei anta ja ei võeta, vaid peetakse.

    Minu lastele oli suurim karistus vanemate pahameel või pettumus. Kuigi olen ka paar nähvi kärbselapatsiga vastu jalgu andnud, kui närv vastu ei pidanud. Enam seda ei teeks, aga siis see igal juhul toimis — kellatundmine sai alatiseks selgeks.

  36. Maia Punak said

    Aga vahel mulle tundub, et kogu see arendamise ja kasvatamise jutt on mõttetu ja elame vaid selleks, et toota tööjõudu, mida nürimat, seda parem. Oleme majanduslikud pantvangid, mitte vabad inimesed.

  37. Eimar Lember said

    Ideealne! 🙂

  38. Rita said

    Ma olen üsna noor inimene ja mul kaks tüdrukut ja õpin koos nendega emaks olemist iga päev.

    Enda elust võin tuua sellise näite, et kui minu vanem tütar lasteaeda läks, siis mingil perjoodil 4-5a. tekkis tal komme teiste asju võtta. Mina siis seletasin kodus, et ei tohi teiste asju võtta, see on varastamine-kuritegu. Järgmine kord lasteaeda järgi minnes oli ta jälle midagi kelleltki võtnud ja endale taskusse peitnud. Seletasin koduteel uuesti, et see on varastamine ja suured inimesed pannakse vanglasse selle eest ja ütlesin siis, et lepime nii kokku, et kui sa vaal ühe korra varastad, siis ma annan sulle vitsa, ta oli sellega nõus ja lubas, et enam ei tee. Kolmas kord ma läksin talle lasteaeda vastu ja ta oligi võtnud jälle teise lapse asja. Ma küsisin koduteel, et kas ta teab mida ta tegi, tema teadis ja oskas mulle seletada, et ta varastas ja seda ei tohi teha. Seejärel küsisin lapse käes, et kas ta mäletab kokkulepet, mis siis juhtub kui ta varastab. Ta mäletas ja sai aru, et nüüd järgneb karistus, ma ei olnud seda varem teinud ja mu süda tilkus verd, peale karistamist läksin õue nutma, kuna mul oli tast nii kahju, aga ma ei saanud taganeda lapsevanemana kokkuleppest.

    Ta läks nüüd esimesse klassi ja ta ei ole peale seda karistust mitte ühtegi asja enam mitte kusagilt varastanud, sest sai selgeks, et tegudel on tagajärg.
    Kui siis oleks olnud see seadus juba vastuvõetud, et last ei tohi karistada, ja sõnadest nagu näha ei piisanud. Mis siis oleks saanud? Laps oleks kasvanud ülesse teadmisega, et ta võib teha kõike, ilma et teda karistataks, ilma et oleksid tegudel tagajärjed.

    Mina olen teema ülesvõtjaga nõus, aga ilmselt see seadus võetakse vastu nende lastevanemate pärast, kes valimatult oma lapsi peksavad, et nende vastu saaks teha midagi.

    • to Rita said

      Sa tõesti ei tulnud selle peale, et võtta lapselt mingiks ajaks privileegid või kasvatasid lapse üles ilma igasuguse võimaluseta saada võrratuid asju aeg-ajalt? Ei tunne siis oma last piisavalt palju, et teada, millisele karistusele vajutada? Löömine on vaid lapsevanema enda saamatuse tagajärg!
      Lapse löömine oli vale, õues nuttes sa ise said ka aru. Õpetasid lapsele vaid seda, et emme on nõus kokkulepest kinni hoidmise nimel ka oma kõige kallimat lööma. Edaspidigi õpib laps, et las mees mind lööb..peale seda on ta ju hea. Kuidas õpetada last eristama halba heast, mitte panema last mõtlema teo reaalsetele tagajärgedele, mis oleks võinud olla kannatanu tunded, pahandused emmele, häbitunne aias jne
      Olen paljusid lapsi kuulnud rääkimas löömisest- nad ei mäleta õppetundi vaid seda, milliseks koletiseks nende vanemad sel hetkel muutusid ja tunnete virrvarri, mis hõivas oma vanema südamest vihkamist.

      • Tiina said

        To 06/02/2014 kell 16:50: vits ei ole löömine vaid karistus. Tee see omale selgeks. Sinusuguste pärast võetaksegi sellised seadused vastu. Kirjutasid – “Õpetasid lapsele vaid seda, et emme on nõus kokkulepest kinni hoidmise nimel ka oma kõige kallimat lööma.” <–see on olukorra vaatamine sinu vaatevinklist. Lapse vaatevinklist oli see karistus saadud teo eest. Õiglaselt välja teenitud. Laps ei õpi vitsa saamisest seda et kui tulevikus mees teda lööb siis ta on hea vaid seda et igale halvale teole järgneb ka vastav karistus. Väga rumal loogika on sul.

    • Kati said

      Tubli emme oled. 🙂
      Hea et tüdrukule asja selgeks said.

  39. maris said

    See on rumal, et ei vōi midagi lapsele öelda, kuid füüsilise karistuse vastu olen küll. Lapsevanemana ei saa küll olla lapsele päris nagu sõbranna, kuid austus on tihtipeale parim viis kasvatada. Kui koguaeg kurjustada ei ole lapsel isegi kahju sulle pettumust valmistada. Muidugi on vaja teatud olukordades seda teha, sest muidu kasvab laps üle käte. Austus lapsevastu ja rangem käitumine peab olma tasakaalus. Kui need on tasakaalust väljas, siis asi ei toimi.

  40. Lembit jakobson said

    Üldjuhul on nii, et me kasvatame oma lapsi nii, nagu meid on kasvatatud. Harjumuspärane käitumismuster, mis on meisse talletunud, hakkab automaatselt tööle..Et selle toimimist “takistada”, tuleb päris tõsiselt vaeva näha. Enamus kommijaid paistab siin olevat teadlikud lapsevanemad, kes tahavad selleks vaeva näha.
    Hoopis tõsisem mure minu kui koolmeistri jaoks on see, et lapsed on usaldatud tänapäeval moblade ja IPadide hoolde. Nemad kasvatavad, hoolitsevad selle eest, et võsukesel igav ei hakkaks.. Ja nii kogu aeg hommikust õhtuni. Koostegemist isa-emaga kui sellist napib. Isa käib küll jõusaalis, kuid poeg sinna üldjuhul ei jõua.Laste armastust saavutatakse mitte ühiste pere koostegemiste läbi, vaid asjade ostmise kaudu.
    Olen nii mõnelegi oma koolilapse isale öelnud, ära sõida Disneylandi Pariisi, vaid mine nädalaks ajaks metsa telkima.Nii et saad olla koos lastega elusa lõkke ääres, korjata lõkke jaoks puid, püüda kala.. RMK platse selleks on juba piisavalt. Olen ise nii talitanud.
    Virtuaalse maailma tasakaalustamiseks vajab laps just sääraseid ehedaid sündmusi, elamusi.Need jäävad talle meelde eluks ajaks. On talle selleks varanduseks, millest ta ammutab ilu ja jõudu siis, kui ema-isa enam pole.Lapsepõlve rikkus on varandus, mis aastatega muutub aina suuremaks.Kui seda varandust on muidugi jõutud koguda, talletada seda lastesse.
    Jaksu ja tahtmist selle mõistmiseks ning kogumiseks.

  41. Uue aja kasvandik said

    See jutt siin on küll pisut äärmuslik (ja mõned kommentaarid veelgi hullemad). Lapsel ja noorel peavad olema piirid, aga minu arvates ei ole piiridel küll midagi pistmist hirmutamise, füüsilise või vaimse vägivallaga. Olen elus korra rihma saanud ja see üritus lõppes vanematele kurvemini kui mulle, sest tekitas minus trotsi (olen alati selline kangekaelne olnud) ning ma ei rääkinud nendega nädalajagu aega. Sellest juhtumist polegi mul muud meeles kui viha selle vastu, et isa mulle nii tegi, ning toona talle antud lubadus, et käitun edaspidi veel halvemini.

    Ometi kasvas minust üsna eeskujulik õpilane ja asjalik, normaalne inimene.. ja sellel pole mingit seost tolle totaka juhtumiga. Selle asemel, et totraid karistusi välja mõelda, rääkis mu ema minuga hoopis päris varajasest east saati kõigist maailma asjadest. Mitte lihtsalt oma versiooni sellest, kuidas asjad peaks olema, vaid lasi mul sõna sekka öelda, oma arvamust avaldada ja mõtlema hakata. Kõigist neist jutuajamistest sain kaasa eluaegsed arusaamad, väärtushinnangud, käitumispõhimõtted, muuhulgas ka pisut väitlemisoskust, sest mida vanemaks sain, seda rohkem oli erinevaid arusaamu (aga need tuli ka alati väga korralikult ära põhjendada) – ja need vestlused on ühed parimad mälestused lapsepõlvest.

    Kogu pere võttis mind juba lapsena kui täiskasvanut (samas oli mul ka lapseks olemise võimalus alati olemas), mind ei visatud täiskasvanute seltskonnast välja ning sealt ilmselt jäigi külge see, kuidas normaalsed, asjalikud, head ja haritud inimesed käituvad. Kuidagi õppisin hindama sõnu “palun” ja “aitäh” ilma tutistusteta, mõistma, et haridus on minu enda asi ja minu enda jaoks ilma pideva hirmutamiseta ning kohtlema teisi, nagu tahan, et mind koheldaks (seda nii sõnades kui tegudes) ilma vaimse või füüsilise vägivallata.

    Piirid tekkisid iseenesest, sest kui käitusin halvemini, siis koheldi mind kui titte – ema-isa, tädid-onud vaatasid hoopis teise pilguga ja see ei meeldinud teps mitte, seega edaspidi nii ei teinud. Ema ja kogu mu ülejäänud perekond oli eeskujuks ja tänaseks olen täiesti iseseisvalt ja edukalt lõpetamas gümnaasiumi, saan võrdlemisi hästi läbi oma õpetajatega (välja arvatud need, kes arvavad, et austust teenib üleoleva käitumisega) ning saan üldiselt päris hästi oma eluga hakkama. Vaadates teisi omavanuseid ja nooremaid, kes ränka vaeva näevad koolispüsimise ja viisaka käitumisega, mõtlen, et seal ei jäänud puudu mitte piitsast-präänikust, vaid korralikust eeskujust ja vanema-lapse vahelisest suhtlusest. Loomulikult on iga laps erinev ning mõne puhul võib vaja minna rohkem aega, kannatust ja võibolla veel muid piiride seadmise meetodeid, kuid ma olen kindel, et lapsi on võimalik arukateks inimesteks kasvatada ka selle “uue seaduse” järgi.

    • Lembit jakobson said

      Väga ladusa keele kasutuse ning argumenteerimisoskusega kommentaar.
      Rõõm oli lugeda.

  42. Kahe otsaga asi said

    Samas elamine elukeskkonnas, kus füüsiline “karistus” selle eest, et vanemal on paha tuju, on tavaline, ei ole ka just lapse jaoks parim asi.

  43. rigor said

    Feelings

  44. Lapsevanem said

    Mõnele kommenteerijale ütleks nagu lastele tunnis, aga loe seda teksti paar korda veel kui esimese korraga päris kõigest aru ei saanud… Jutt käib ju sellest, et kui need asja ära keelata, mitte sellest, et teisiti ei saaks.
    Kuna olen nii lapsevanem kui ka õpetaja ja puutun selle kõigega kokku iga päev, siis kahjuks suures osas ongi postituses kirjeldatu tänane reaalsus. Mis puudutab kooli, siis kahjuks liigume selles suunas, et varsti on lapsele koduste ülesannete jätmine ka tema ahistamine jne jne… Kahjuks suureneb nende noorte arv, kes “oma nina otsast kaugemale ei näe” ning oma hädades süüdistatakse ainult teisi, kes ei oska ja ei tahagi osata midagi teha või kelle jaoks töö tegemine on alavääristav tegevus. Mis on selle asja juures kõige kurvem, et selline suhtumise tuleb kodunt kaasa ja kool on tehtud kahjuks täiesti võimetuks midagi premaks muuta.
    Samas ei saa jätta kiitmata kõiki neid tublisid noori, kes tahavad ja saavad kõigega hakkama saada. Tublid olete!
    Minu enda lapsed armastusest ja hoolimisest küll puudust ei tunne, aga see ei välista mitte mingil moel pahanduste tegemist ning loomulikult saavad nad karistada kui on selle ära teeninud. Ja see ei tähenda seda, et lapsed nüüd meid vähem armastaksid või meie neid.
    Enda karistamise kohta ütleks… jumal tänatud, et mul olid nii hoolivad ja armastavad vanemad ning õigel ajal triibulised sain, muidu oleks veel äkki paha peale läinud.

  45. Serman said

    Jutt igati õige, aga mind häirib hoopis midagi muud. Kas üleüldse on võimalik oma mõtteid väljendada ilma suguorganeid kaasamata?

  46. Tiiu Kuurme said

    Suutsin lugeda need kirjaoskajate kirjapanekud läbi ja tõden taas, et kirjaoskus ei lisa oskust ja suutlikkust olla inimene. Leidsin 3-4 kirjapanekut rahumeelsetelt arukatelt mõtlemisvõimelistelt inimestelt. Muu oli vihakõned, arusaam, et lapsed on pahelised ja halvad, kellest pärispatt tuleb välja rookida (paraku iseloomulik nn “kristlikus kultuuris”). Uskumatu tigedus järelpõlve suunas hoovas siit vastu.
    Lp. kirjutajad, teist enamus on nimetanud, et sain kere peale, aga näe, minust sai inimene. Sain normaalseks terve mõistusega korralikuks inimeseks. Kas ikka saite? Tahaks väita, teist EI OLE saanud normaalsed, korralikud ja terve mõistusega inimesed, siin hindate te end üle. Olete kättemaksuhimulised, et teha oma lastega sama, mis kord teiega tehti. Sel teemal on Lääne psühhoanalüütikud arutlenud vähemalt 50 aastat, kui on pidanud ravima invaliidistunud hingega inimesi, kes vallandavad vägivalda. Hingeline invaliidsus vaatab vastu nii mõnestki kirjast, teile peksti pähe ka see, et nii ongi normaalne. Sellest peksmishimust vaatab vastu harimatuse, oskamatuse ja meeleheite taak.
    Te süüdistate, eriti Lembit, keda tunnen, et lapsed viibivad iPad`ide ja moblade maailmas. Kas need iPadid ja moblad sündisid nendega kaasa? Kust nad need said? Kas mitte teie eneste käest?
    Kere peale annab lapsele see, kel puudub hinges rahu ja tasakaal, kes ei suuda ega oska leida muid lahendusi kui need kõige algelisemad. Kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud Alexander Neilli raamatuid ja artikleid, ta on loonud maailma nn kõige vabakasvatuslikuma kooli, kust tulevad välja rahumeelsed, vabad, sotsiaalselt võimekad ja loovad inimesed. Mitte kaabakad, pätid ja vargad. Karistused seal määrasid lapsed üksteisele ise, ja need polnud mitte vägivalla kasutamine. Pätid ja jõhkardid, keda on Eestis kurvastavalt palju, kujunevad ahistatud ja piitsutatud inimestest. Teie aga paluge oma vanematelt nüüd lisakeretäis, et olete kasutanud avalikus foorumis nii palju roppe sõimusõnu. Huvitav, miks?

    • Üksasi on vägivalla õigustamine. Teine asi on vägivalla õigustamisest keeldumise pidamine vägivalla vastu võitlemise (tõhusaks) vahendiks.
      Seadus on jõu ehk vägivallakasutamisele tuginev meede.

      Mul on tunne, et siinset sissekannet motiveerinud protest oligi suuresti protest lastele seaduslike relvade kätte andmisest.

      Kui rääkida trotsist…. siis milline oleks perekonna sisekliima, kui seal vanemat kammitseb kohtusse andmise oht? Samm edasi: milline oleks perekonna psühholoogiline kliima pärast seda, kui lapsevanem juba on kohtusse antud?

      Metafüüsilisem küsimus: kumba peaksime rohkem usaldama – kas täiskasvanut ja tema võimet valida ise kasvatusmeetmeid või last ja tema hinnanguid tema suhtes rakendatavatele kasvatusmeetmetele?

      Russoismi paradoks on selles, et igasuguse kasvatustöö ja pedagoogika legitimiseerib ainult russoismi vastandtees – täiskasvanu on targem ja moraalselt kulturiseeeritum kui laps ja seega on just tema õpetaja ja kasvataja rollis.
      Mõistagi pole see alati nii, aga seadusloome on väga prokrustesesängilik meetod

  47. Hugo Ilves said

    kuigi artikkel püüab tähelepanu,on teema nii vana,et seenetab juba.paremini saab alati,ka pole mitte kõik lapsed ukas aga kodune kasvatus jätab alati soovida.Kasv4ab uus põlvkond üles ja jälle.

  48. […] miks ma üldse täna sellel teemal toksin, on üks eile leitud ajaveebipostitus. Märt Koik avaldab oma blogis, Märdi Keldris, arvamust uue lastekaitseseaduse kohta, mis keelab […]

  49. Taavi said

    Äkki peaks siis üldse seadusi niimoodi muutma, et füüsiline vägivald oleks aktsepteeritud karistus igasuguste eksimuste korral. Tegid tööl mingi eksimuse? Saad ülemuse käest ühe korraliku maksahaagi. Keegi riivas parklas sinu autot? Lähed ja lööd mõne hamba välja. Kuidas inimene muidu õpib, eksole?

    Kust kurat on üldse tulnud arvamus, et lapsed on rumalad ning ainuke viis nende õpetamiseks on tekitada neile valu? Millegipärast käitutakse isegi loomadega inimlikumalt (pun intended) kui lastega. Ma ei tea mitte kedagi, kes oma koerale meelega valu teeks, kui too mingi rumalusega hakkama saab.

    • Päris ilmeka ülevaate saab nt A.H.Tammsaare esseest “Ajad ja olud” (“Kogutud teosed” nr 16, lk 404jj).

      Vägivallatuse ideed on ajaloos ikka ette tulnud, ahimsa jms. Aga need on ikka olnud religioossed askeedid, elust ära pöördujad.
      Biologistlikust st loodusteaduslikust vaatepunktist vaadatuna on valu organismi regulatsiooni signaal, ütleme, väära kõige ürgsem tähendus. Seda rakendab nii emahunt kui Berkut 😉

    • Kalamari said

      Taavi, mitte keegi ei räägi lapse PEKSMISEST, vits ei ole PEKS vaid väike sähmakas vitsa teeb oma töö kordades paremini kui aastaid heietada ja nunnutada.
      Pealegi, kui sa rikud seadust täiskavanuna siis ei tule sulle keegi armastusega pai tegema vaid saad oma karistuse kohe või natuke hiljem.

  50. Uku said

    Ainus millega ei nõustu on see, et kui õpetaja sind kasvõi õlaga müksab on see seksuaalne ahistamine ja tal karjäär läbi. Mind lõi mu töökojaõpetaja julmalt peaga ja tema töötab minuteada seal koolis ikka veel.

    • Märt said

      Aga siiski on tegemist reaalselt aset leidnud sündmusega. Sinu õpetajal, keda siinkohal nimetan Zidane’iks, läks hästi.

  51. Vanem said

    (Ei lugenud kõiki kommentaare…, lisan midagi elulist juurde…)
    Artikli kirjutaja otsib mõistlikkust, mõistmist, arukust, jne… Või sain ma valesti aru? Selliseid väärt mõisteid ei teki kunagi kibe-tulise sõnavõtu ja energia peale.
    Ise olen oma lapsed üles kasvatanud igasuguse vägivallata, neid austades ning hinnates. Ainult et aega vestlusteks ja suhtlemisteks võtsin 3-4 korda rohkem kui tavaliselt ning kunagi ei halvustanud neid mittemilleski. Praeguseks on nad kõik suurepärased ja edukad täiskasvanud ning neil on oskus väärtustada teisi inimesi enda kõrval.
    Olen näinud vägivalda laste vastu…, kui norm see on olnud….
    Ütlen hurraa sellistele seadustele….- kõigil on vaja vaeva näha selleks, et õppida uusi suhtlemismalle….
    Suur hulk sõnavõtjaid siin on mehed… Ma ei tea, mida te näinud olete või mida mitte…, kuid et veel 5 a. tagasi oli rohkem kui iga teine naine kaaslase poolt vägivalda tunda saanud…, rääkimata lastest nende samade meeste peredes…
    JAMA, MEHED…, VÄGA JAMA…- iga su teine sõber on endast nõrgema suhtes olnud vägivaldne… ning kas sa oled talle kunagi midagi sellist öelnud- “Tule mõistusele!” (Või oled ise selline olnud? Või oled praegugi?)
    Ma ei arva, et sa/teie olete seda teinud…, te mängite omavahel sõpru edasi…. Kui te varem ei teadnud, siis nüüd teadke, et nii on….
    (MA KARJUKS VEEL SELLE ÜÜRATU PIMEDUSE PEALE, MIS SIIN ON OLNUD (hästi-hästi varjatud)- varjatud kodune jõhkrus ja vägivald, aga õnneks on asjad hakanud muutuma).
    Kui te ikka veel ei usu selliste seaduste vajadust kasvõi 20-50 aastat veel…., siis tere tulemast oma järgmises elus ema rolli, kes ise kannatada saab ning oma lapsi jõhkruse ja vägivalla eest kaitseb. :):):) Elu on vaja mitmekülgsemalt tundma õppida!

  52. Margit said

    Huvitavad argumendid ja paris humoorikas kirjutamine. Ma peaksin lisama, et koige suurem kuristik on minumeelest siiski tekkinud mitte uute seaduste ja riigi sekkumise parast lapse kasvatamisse, pigem on kysimus perekonna sisene ja lapsevanemate oma m6tlemise parast. See on t6si et k6iki ja k6ike on t2nap2eval v6imalik kohtusse kaevata (isegi alaealine oma vanemaid), kuid kas te ei leia et sellised juhtumid saavad alguse sellest kuidas vanemad on sind kodus k2ituma ja maailma vaatama 6petanud?

  53. Ene said

    Kahjuks tundub mulle et paljudel siin arvamust avaldanutel,puudub isiklik lastekasvatus kogemus.Laste kasvatust ei mõjuta riigikord, vaid ikka vanemad on need kes suunavad oma last ja mingit retsepti siin ei ole.Olen kasvatanud üles neli inimest kes saavad endaga suurepäraselt hakkama ,pealegi on ka ühe pere lapsed väga einevad,nii et pead ennast vastavalt situatsioonile ja lapsele, pidevalt ümber häälestama aga peamine on armastus, mis aitab vanemal leida parima lahenduse lapse jaokas, parim mõjutusvahend on rääkimine (mitte röökimine) mis on muidugi aeganõudev aga minu puhul viinud enamasti sihile.Laste meenutustes on need jutuajamised olnudki olulised.Füüsiline karistamine pole meie peres olnud meetod mida aktsepteerida.Minu meelest on kogu kasvatamatuse põhjus lihtlabases laiskuses (ei viitsita tegeleda lastega)eriti siis kui on kätte jõudnud teismelise iga, loobutakse ja jäetakse laps üksi,ei mõisteta vaid süüdistatakse,ehkki see on eelnevate aastate, vanemate endi tegemata töö.Mõelgegi enda lapsepõlvele ja see annab ju vastused, mis teie arvates oli valesti,tehke teisiti.
    Mis puutub nendesse seadustesse siis,need ei tule meie lapsi kasvatama.
    Kahjuks on siiski neid vaja ühele osale meie lastest.Paraku aga on nende seaduste tegijad tihti inimesed kel pole kogemusi sel teemal ja nii kirjutatakse kokku üsna eluvõõraid asju.
    Mina aga olen paratamatu optimist ja arvan et meil on ikka enamuses suurepärased ,oma lapsi armastavad vanemad kes kasvatavad oma lastest, ennast ja teisi austavad toredad inimesed.
    Sama kehtib ka õpetajate suhtes,kes ikka on südamega asja juures selle tundides on kord ja ka ainet armastatakse,kõik sõltub isiksusest.
    Edu kõigile.

  54. Lapsevanem said

    Omast kogemuset tean, et ega see asi nii must-valge pole. Naabripoisid, kelle ema oli kodune, isa alati olemas ning keda kunagi ei karistatud (erinevalt meie emast, kes käis tööl ja isast, kes oli rekkamees ning karistada saime ka)… on tänaseks päevaks rohkem kui pool oma elust erinevate lolluste eest kinni istunud ning nende õde nn. “paadialune”. Mite keegi neist ei suhtle oma ema-isaga. Mida nad valesti tegid? Kas armastasid ja hoolitsesid äkki liiga palju?

    Seevastu vastasmaja naabripoiss (meie teda ei kadestanud), kes sai ikka päris mitmeid triibulisi… saab oma vanematega väga hästi läbi, on tore, töökas ja igatepidi tubli pereisa ja samamoodi on tema lapsed igati tublid ning toredad.

    Võta nüüd kinni, kes mida hästi või halvasti tegi…

  55. Aimar Roomets said

    Väga muljetavaldav artikkel selle poolest, et näitab väga ilmekat kogu kehtiva haridussüsteemi peamist puudujääki. Laste kasvatamine peaks ju olema inimkonna tähtsaim tegevus. Kogu aastaid kestva harimise vältel seda teemat aga peaaegu ei käsitleta. Ja teadmiste, oskuste puudumine kasvatustegevuses on nii artikli autori, kui valdava osa kommenteerijate juures karjuvalt näha.
    Enamus pole kuulnudki, et inimest, last, looma, on võimalik edukalt mõjutada vägivallata ja et lõppkokkuvõttes annab see palju püsivama ja vaimselt tervema, tasakaalukama tulemuse.
    Kus siis vastavad teadmised veel peaksid tulema, kui koolisüsteemist. Sealt neid paraku aga mitte ei tule ja igaüks siis püüabki vastavalt oma instinktidele, siit sealt kuuldule katsetades, eksides. Tulemuseks suur hulk kasvatamata lapsi, kes suureks saades omakorda ei kasvata oma lapsi, sest lihtsalt ei oska seda teha.
    Ning nii süüdistavadki õpetajad koolis (kasvatuses professionaalid) lapsevanemaid (kasvatuses amatöörid), et mis meie teha saame, kui kodune kasvatus nii ja naasugune.
    Kummaline olukord, kus profid nõuavad amatööridelt professionaalseid tulemusi, kuid teadmisi vastava tulemuse saavutamiseks ei anna. Ometi peaks need olema. Me ju tahame, et igast, mistahes taseme kooli lõpetajast, saaks eelkõige hea lapsevanem.
    Mida teha?
    Lõpuks minu lihtsustatud arusaam saadaoleva hariduse mõjust keskmisele inimesele.
    lugema, kirjutama, arvutama õpetab
    loetust, kirjutatust, arvutatust aru saama – kaheldav, et õpetab.
    hulgaliselt teadmisi – annab
    neid teadmisi kasutama, loovalt mõtlema – kaheldav, et õpetab
    tööd tegema – peaaegu ei õpeta
    elama (lapsi kasvatama, suhtlema, kodanik olema) – ei õpeta

    • Märt said

      Kuidagi jalaga persse on see lihtsustatud arusaam.
      Lugema, kirjutama ja arvutama kool tõesti õpetab.
      Loetust aru saama? Absoluutselt õpetab. Samas ei öelnud sa välja, millist kooliastet sa mõtlesid. Põhikoolis ja isegi gümnaasiumis on seis ikkagi selline, et elukogemuse pagas ei võimalda iga metafoori laiali lammutada. Kirjanduse tunnis sai pikalt tegeletud alltekstidega.

      Kirjutatust saab kirjutaja ise alati aru, sest et ta kirjutab läbi iseenda. Lugeja jaoks, kes ei kirjuta, on tegu loetuga. Kui rääkida, kas koolis adekvaatselt kirjutama õpitakse, siis oleneb see väga koolist ja õpetajast, kuid eriti sellest, kas pärast kooli lõppu tegeldakse kirjutamisega ka edasi.

      Arvutustest aru saama? Olen täielik humanitaar ja pole kunagi selles valdkonnas adekvaatne olnud.

      Kool annab hulga teadmisi, kuid tõsi, et teoreetilisi. Praktika alg-, põhi-, ja keskkoolis otseselt puudub. (On erandeid)
      Siinkohal tuleb meeles pidada, et raske on inimesele õpetada asju nagu: “Kuidas olla loov.” ja “Kus kasutada oma kirjandusalaseid teadmisi.” Võiks öelda, et võimatu. Siinkohal tunnen sinu poolt sellist “Inimene suudab kõike, kui tahab” mõtlemist. Inimesed pole aga sellised.

      Kool ei õpetagi kuidas tööd teha. Kindlasti pole see vajalik algkoolis ega ka põhikoolis. Gümnaasium arendab teoreetilist põhja, et minna ülikooli, kus saab juba õppida täpsemalt, mis sind huvitab ja kus seda kasutada. Ei tasu ka unustada, et on olemas kutsekoolid, kus õpitakse ametit. Ehksiis, tegelikult annab kool teadmised ja töö tegemist peabki inimene ise õppima. Ta õpib KUIDAS. Ise peab ta teada saama MIKS, MILLAL ja KELLELE.

      Kui sa ütled, et kool ei õpeta elama, siis kõlad nagu vanainimene, kes ütleb et noorus on hukas, Lapsi kasvatama? Kes seda õpetaks? Lapsevanemad? Noored inimesed ei mõtlegi lastele, neile pole mõtet seda üldse õpetada. Kui nad jõuavad vanusesse, kus nad tahavad peret luua, on olemas tohutul hulgal kirjandust ja erinevaid kursusi.

      Suhtlema? Kui kool ei õpeta suhtlema, siis ma ei tea mis mudelit sa silmas pead. Laps saab oma esialgse moraalikoodeksi oma vanematelt. Ta läheb kooli, kus see koodeks tekitab konflikte ja ka ühildumusi. Tekib kommunikatsioon, ning õpitavad teadmised aitavad sellel moraalikoodeksil maailmas orienteeruda. Vaatame, kes on parem suhtleja, kas kooliharidusega, või koolihariduseta inimene. Vabandan, aga see on loll asi mida kooli kohta öelda.

      Kodanik olema? Mida see üldse tähendab? Mina saan sellest nii aru, et iga meie kool peaks fašistlikult lastele pähe taguma, et ta on EESTLANE, kes elab EESTIS ja ajab EESTI asja. Nii saame kaks leeri. Ühed on mässajad ja teised on natsid. Ühiskonnaõpetuses tehakse selgeks, EV põhiseadus, kodaniku kohustused ja õigused. Räägitakse riigi ajaloost ja kuidas riigisüsteem toimib. Mida enamat sul veel vaja on.

      Loodan südamest, et sa loed mu vastust, et aru saada millest ma sulle räägin. Palun ära ole “Kirjutan ja unustan” tüüp internetis.

      • Aimar Roomets said

        Mu vastus oli mõistagi pealiskaudne, üldistav, hoidmaks kokku aega ja ruumi. Kuid et sa mu sõnu nii üksühesena võtad…. püüan siis lisaselgitusi anda oma maailmapildi kohta ja kahjuks ikka veel pealiskaudselt, sest aeg, ruum ja küllap mu teadmisedki jätkuvalt napp.

        Olengi vana inimene, kuid ei väida et noorus hukas. Noorus lihtsalt veel ei tea kõike, mida vanad inimesed on jõudnud kogeda, tundma õppida ja missuguseid hinnanguid selle kogunenu põhjal on võimalik anda. Milliseid üldsitusi teha. Ja vanad on ära unustanud, et varem neil lihtsalt polnud nii ja naasuguseid teadmisi ja et näiteks pidu panemine oligi siis ülimalt tähtis elutegevuse vorm. No ei tohiks olla põhjust üksteist vaenata.

        Olen asja mitu aastat huviga jälginud ja leian, et see vanal kirikukooli mudelil baseeruv haridussüsteem on oma ja ära elanud. Olen vestelnud õpilastega, õpetajatega, õppejõududega. Teinud tähelepanekuid elluastunute põhjal kõigist haridusastmetest.

        Küsin, kas oled nö. raamidest välja mõelnud, mõelnud näiteks, et meie tänapäeva õiguslike arusaamade kohaselt kulutame me ajalootundides tohutu aja diktaatorite, sõjakurjategijate, sari- ja massimõrvarite elulugude tundmaõppimisele. Omaaegsest elustikust aga saame väga vähe teada. Oled sa analüüsinud, kui paljud füüsikatunnis (mu lemmikaine) pähetaotud faktidest tulevad kasuks noorele emale jne.
        Kas oled mõelnud, kuskohast tulevad valimiskasti juures ükskõikselt / arutult käituvad ja seejärel oma riiki maapõhja kiruvad kodanikud. Kuskohast tulevad poliitbroilerid ja parteisõdurid.
        Küllap keskmine haritud inimene pole seesugust mõttetööd viljelenud, sest teda pole selleks haridussüsteemi poolt treenitud. Kahju, et pole.

        Arvan, et koolimudel, mis baseerub sunnil (katekismus tuleb pähe tampida), hirmul (saan karistada halva hindega), alalisel mõõtmisel ja lahterdamisel, kes parem, kes halvem, oli tulemuslik, kui õpetajatel olid mõjusamad karistusmeetodid. Sai panna kartserisse, joonlauaga vastu näppe anda. Iga protest sumbus ja õppetöö sujus. Tänapäeva leebed karistusvõimalused (mis leebed, pea olematud) aga annavad rüblikutele võimaluse sellele ebahuvitavale ja arutule tuupimisele vastu astuda.

        Kui heita aga pilku alternatiivsete õpimeetodite poole (guugelda), mis juba ammugi välja töötatud, muutub pilt koolis sootuks teistsuguseks, õpilased ja õpetajad on nagu priitahtlised partnerid ja vägivalda ning sundi pole. Õnneks on märke nende meetodite levikust, kuigi vana seisab tugevalt vastu.

        Olen oma arvamust kujundanud mitmesugustel juhtimiskoolitustel, lugedes, guugeldades, ajakiri Psühholoogia mu lemmikuks saanud ja mõelnud ahastusega, miks seda kõike mulle juba koolis ei õpetatud.

        Veel lisaksin, et kõik vägivallatud meetodid nii laste kasvatuses, hariduses, riigi juhtimises (demokraatia), on vägivaldsetest meetoditest palju keerulisemad ja aeganõudvamad, kuid ka kordades tulemuslikumad. Nende nimel tasub vaeva näha.

        Ning teemasse tagasi tulles veelkord, et enamikku meist pole õpetatud tulemuslikult lapsi kasvatama ja see on kehtiva haridussüsteemi väga ränk puudujääk. Sina, Märt, aga väidad, et küll hiljem ise õpivad. No ei õpi ju. Vast oleks õige füüsikat või kirjandust hiljem ise juurde õppida, kas nii ei võiks.

      • Märt said

        Millal koolis laste kasvatamist õpetada?
        Algkool – ei, liiga vara. Lapsele laste kasvatamist ei õpeta.
        Põhikool – Lapsest saab teismeline. Puberteet. Lastekasvatus ei huvita. Vara ka veel.
        Keskkool – Minu koolis õpetati valikainena perekonnaõpetust. Mina õppisin selle asemel psühholoogiat. Lisaks sellele on keskkooli õppeprogramm nii täis, kui olla saab. Teha kohustuslikku ainet juurde on liiast. Ning olgem ausad selles vanuses tahavad vähesed lapsi saada.

        Ning kordan veel, tegelikult õpivad inimesed laste kasvatamist pärast kooli. Sellepärast ongi olemas igasugused perekoolid ja muud kursused. Muidu neid ju ei oleks.

        Kirjanduse õppimine hiljemas elus eksisteerib samuti. See on lugemine.

    • Lapsevanem said

      Laste kasvataimne nüüd küll õpetaja ülesannete hulka ei kuulu, see ikka rohkem lastevanemate asi. Jäägu õpetajatele õpetamine ja lastevanematele kasvatamine. Ja kes päris hästi aru ei saanud, siis need on põhimõtteliselt kaks erinevat asja. Kui kasvatamist võib siduda õpetamisega, siis vastupidi ei mitte kuidagi. Lapsevanema kohustus on lapsele selgeks teha, et kool on õppimise koht ning õpetajat on vaja kuulata, mitte ei pea õpetaja seda tegema.

  56. Tiina said

    Tegalikult on see ikka õudne kuidas lapsed õpetajaid p***se saadavad ja ähvardavad peale kooli peksa anda. Keegi ei tee midagi. Keegi ei saagi teha. 12 aastase koolipäti ähvardus õpetajale peale tunde peksa anda on ok?
    Kuskilt meediast kõlas läbi kellegi soov, taastada õpetaja õigused karistusteks. See oleks väga ok. Kui ikka noorel pätil on hirm et ta peale esimest ähvardust koolist välja visatakse siis ma usun et asjad muutuvad ka.
    Samad olukorrad on koolis õplilaste vahel. 12 aastane kutt saadab lõpuklassi õpilase p**si lõdva randmega. See on nii “normaalne”. Midagi peaks muutuma.

  57. mati said

    afkanistaan , selle kohta on ikka õieti öeldud, SUURIM OHT MAAILMALE ON USA

  58. site said

    While I could technically not really pay anything until then, Excellent plan to get rid
    of my student education loans as quickly as possible, so I’m continuing to create monthly
    payments.

  59. Ei meeldinud said

    Ja mis õigust siis ülaloetud üllitise (tõeliselt kahju sellele kulutatud ajast) õpetajatele sooviks? Õigust lapsi peksta? 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: